Madagaskar

Publiku väga armastatud „Madagaskari” on Vilniuse Riiklikus Väikeses Teatris lavastatud juba kaks aastakümmet. Näidendi suurimad tugevused on ehk intrigeeriv süžee, leidlikud olukorrad ja meisterlik dialoog, mis on kirjutatud 20. sajandi esimese poole autentset keelt kasutades. Lavastus põhineb Marius Ivaškevičiuse näidendil; tänaseks on temast saanud laialt tuntud Leedu näitekirjanik. Originaalsuse, eneseiroonia ja intellektiga kujutab see Leedut kui nähtust ning toob esile leedulaste autentse vaate iseendale ja maailmale.

Leedu utoopiaid käsitleva teose tarvis „avastas” autor ainulaadse, legendidega seostumatu 20. sajandi esimese poole tegelase: geograafi, ränduri, geopoliitiku ja ühiskonnategelase Kazys Pakštase. Teda nimetati „ministriportfellita propagandaministriks”, „vaba Euroopa eest marssijaks”, „Odysseuseks”, „patriootlikuks keeristormiks”, „rahva kuulutajaks” ja „rahvusapostliks”; teda võrreldi ühiskonna- ja kultuuritegelase J. A. Herbačiauskase, filosoof S. Šalkauskise ja isegi USA presidendi A. Lincolniga. Leedu saatust ette aimates kavandas ta selle ümberasumist ühte Aafrika riiki ja sinna „reservkodumaa” rajamist.

Lavastaja Rimas Tuminas lavastuse esimeses osas, mis paneb publiku südamest naerma, keskendutakse peamiselt Kazimieras Pokštasele (näitlejad Tomas Rinkūnas ja Ramūnas Cicėnas) ning tema pöörasele ideele „leedulased massilise väljarände jaoks kokku kutsuda” ja nad Aafrikasse viia. Teine osa kuulub rohkem Salėle (näitleja Indrė Patkauskaitė) ja tema traagilisele saatusele; tema prototüüp on tundlik luuletaja Salomėja Nėris. „Madagaskar” kujutleb S. Nėrise müüdi uuesti, tehes Salėst utoopilise K. Pakštasega võrdse tegelase. Teises osas kajavad ka S. Dariuse ja S. Girėnase juhitud „Lituanica” allakukkumine ning sõda ja okupatsioon.

Lavastuses mainitakse veel ajaloolisi isikuid: kirjanik V. Mykolaitis-Putinase õpilast ja S. Nėrise sõpra Emilija Kvedaraitėt ning Leedu päritolu väljapaistvat prantsuse kirjanikku ja diplomaati O. Milašiust (Oscar Milosz), Nobeli auhinna saanud kirjaniku Č. Miloši nõbu.

Lavastuse lavastaja R. Tuminas ütleb, et teatriloomes on kujutlusvõime hädavajalik — mitte püüe nuputada, kuidas üht või teist stseeni lavale tuua, vaid kujutlusvõime ise. See võimaldab teatril sündida ükskõik kus. Teatris peaks publik tundma end justkui pidustustel ja nautima tähendusvarjundeid, tajudes samal ajal, et pidu pole igavene ja saab kord läbi.