New Baltic Dance '27: Amala Dianor (Prantsusmaa) – DUB

„DUBi” ei tohiks mõista sõna-sõnalt kui koreograafiat, mis on loodud selle žanri muusikale. Pealkiri viitab pigem dub-muusikale, linnatantsudele ja minu enda loomingule omasele omastamise ja ümbertöötamise põhimõttele. Tsiteeritud liikumine saab lähtepunktiks, kuid kohe tuuakse sisse midagi muud, mis selle üle võtab, seda laiendab, moonutab või katkestab. Dub-muusikas töödeldakse akustilise reggae fragmente ümber, tuues esile trummid ja bassi ning põimides need elektrooniliste helidega, luues nii kaugeid akustilisi ruume ja uusi elektroonilise muusika atmosfäärivarjundeid. Rakendades liikumisele sama loogikat, katsetan sellega pidevalt ja arendan seda oma etendustes.” — Amala Dianor

„DUB” kinnitab selget nüüdisaegset vormi, mis on rõõmus ja kollektiivne ning juurdunud lava kaduvuses. Selles teoses kutsutakse tantsijaid liikuma, kohanema ja oma harjumusi muutma. Koreograafi loomeprotsessis muutub stuudio omamoodi utoopiaks – hingetõmbepausi pakkuvaks ruumiks, paigaks, kus erinevused loovad küllust ning inimesed otsivad võimalusi jagamiseks, avastamiseks ja vabaks olemiseks. Selles etenduses uurib ta oma loomeprotsessi, töötades koos väga noorte Z-põlvkonna esinejatega. Projekti loomingulised kaastöölised uurivad, mis juhtub tantsijatega – kelle tööd nähakse kõige sagedamini sooloetendustes ja võib-olla ka pidudel –, kui nad tulevad kokku pika vormiga teoseks, mida esitatakse ühiselt jagatud füüsilises ruumis. Etendus tõstatab muidugi hulga olulisi küsimusi. Millest oleme valmis loobuma, et rühmana olemas olla? Mis juhtub, kui püüame koos liikuda, jäädes samal ajal truuks oma individuaalsusele? Kuidas mõjutab tantsijate loomingulist praktikat füüsiline kohtumine kogenud teatrikülastajate või esmakülastajatega? Kuidas ühendab etendus tegelikkuse ja representatsiooni? Tegelikkuse ülekandmisega digitaalsetesse ja laval ruumidesse püüab Amala Dianor uurida, millise koha need praktikad nüüdistantsu ajaloos hõivavad. Ta soovib destilleerida uue maailmavaate olemuse ja luua kehastatud visuaalse utoopia, mis on vaba kunstlikkusest ning põhineb neil noortel andekatel tantsijatel.

Iseõppinud hiphopptantsija Amala Dianor lõpetas 2002. aastal Angersi Riikliku Kaasaegse Tantsu Keskuse. Ta töötas kümme aastat tantsijana, ammutades inspiratsiooni väga erinevatest tantsutehnikatest. 2012. aastal asutas ta oma trupi pärast seda, kui tema esimene koreograafia „Crossroad” võitis 2011. aasta konkursil „Reconnaissance” kaks auhinda. Koreograaf paistis kiiresti silma oma isikupärase, elegantse ja orgaanilise stiiliga, mis tugineb liikumise vormilistele uurimustele erinevate stiilide kokkupuutepunktis. Liikudes virtuoosselt ühest liikumisgrammatikast teise, hülgab ta koreograafiatehnikate efektsed aspektid, säilitades vaid puhta liikumise. Inimestevahelistest kohtumistest ja dialoogist innustatuna loob ta tantsu, mis ühendab ja hübriidistab eri vorme ning avab teistsugususe poeetika. Alates 2014. aastast on ta teinud koostööd elektroonilise souli helilooja Awir Leoniga, kes loob muusikat tema etendustele, ning töötanud regulaarselt ka muusikute, visuaalkunstnike ja näitlejatega,