Meievaheline ruum ei ole tühi

Tänapäeva maailmas on üksteisega kokku tulemine erakordselt keeruline. Iga keha järgib oma rada, oma isiklikku teekonda, põrkudes kokku soovimatute takistustega. Selle käigus võib isegi kõige lihtsam žest muutuda radikaalseks. Üksainus samm läbi ruumi võib näida ainest läbi lõikavana, läbides vahemaid, mis tunduvad võimatud. Protsessi sees viibijatele on need hetked nagu imed. Kõrvaltvaatajale ehk lihtsalt jalutuskäik. Sisevajaduse ja välise ilme vaheline lõhe ongi see, kus see lavateos elab. Sa oled sina ise ja samal ajal keegi teine. Ilma jäljendamiseta, ilma sarkasmita. Teise inimese muutumise vaatamiseks iseendaks on vaja ülimat usaldust. Isegi siis, kui sa ei taha seda näha. Isegi siis, kui seda on liiga raske taluda. See on paradoks – usaldus on ühtlasi suurim risk. Oma tõelise mina näitamine on eeltingimus ja samal ajal suurim väljakutse. Mis juhtub, kui sa seda ei tee? See teos ei varja sinu vigu; vead loovad materjali. See teos kuulub eskalatsiooni pidurdumise ajastusse. Me elame kollektiivses pausis, justkui oodates millegi plahvatamist. See teos ei lahenda pinget, vaid kannab seda, nii nagu kehad kannavad pinget proovisaalis. Eskalatsioon ei toimu kusagil mujal. See on juba siin. Ebaõnnestumine on selles protsessis omandanud uue tähenduse. Meid, kurat võtaks, ei huvita enam, kas me ebaõnnestume. Ebaõnnestumine tähendab vaid poolikut pühendumist; see tähendab, et me ei andnud endast kõike. Küsimus on sisemises tules, mitte lihvitud seisundis. Kaalul ei ole harmoonia ega täiuslikkus, vaid sügavus, kohalolu ja risk. See teos algab raskustega ja jätkub paradoksiga. Usaldus, mis on risk. Turvatunne, mis variseb kokku. Vabadus, mis nõuab distsipliini. Pimedus, mis loob hoolivust. „Loodan, et see (etendus) ei ole turvaline. Tahan, et see mõjuks põrutusena – mitte vägivaldsena, vaid sellisena, mis paneb ärkama.“ THE SPACE BETWEEN US IS NOT EMPTY ei ole valmis. See on teel sinna. See on proovisaal, mis laieneb teatrisaali. See ei kutsu publikut täielikult viimistletud vastuse juurde, vaid hapra ühenduse loomise katsele – paika, kus ka kõige lihtsam tegu võib muutuda radikaalseks. Rūta Ronja Pakalne on Eestis baseeruv Läti-Eesti vabakutseline tantsu- ja filmikunstnik. Tema interdistsiplinaarne praktika hõlmab koreograafiat, etenduskunsti, filmitegemist ja õpetamist ning uurib keha, kohalolu ja argielu kogemust. Tal on bakalaureusekraad koreograafias Läti Kultuuriakadeemiast ja magistrikraad filmikunstis Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide koolist; samuti on ta end täiendanud Brüsselis P.A.R.T.S.-is. Alates 2019. aastast on Pakalne õpetanud BFM-is, MUBA-s ja ETA Tantsukoolis. Tema viimaste projektide hulka kuuluvad Laura Kvelsteiniga koostöös loodud „Body of Dreams“ (2023), mis uurib keha arhiive; „Freedom to Lose Control Together with the Many“ (2023); ning tantsufilmid „H61“ ja „Centrifugal“ (2024). Samuti loob ta eksperimentaalseid tantsufilme, mis uurivad liikumist ja kehastatud jutustamist.