Masinakirjutajad

Naine ja mees kohtuvad iga päev samas töökohas. See on traditsiooniline töö, hommikul kella kaheksast õhtul kella viieni, väikeses kontoris, kus kirjutusmasinate üksluine klõbin ei lakka, kui nad täidavad ikka ja jälle sama ülesannet: kirjutavad potentsiaalsete klientide nimesid ja aadresse reklaampostkaartidele. Nii mööduvad Silvia Paytoni ja Paul Cunninghami päevad ühes kontoris. Naine ja mees püüavad meeleheitlikult oma igapäevastes vestlustes rääkida sellest, mis neid liigutab, kurvastab ja isegi haiget teeb. Nad usuvad kindlalt, et neil ei tule kunagi teha midagi, mida nad teha ei taha, ning et igapäevane „mehhaaniline“ postkaartidele trükkimine on vaid ajutine töö. „Masinakirjutajad“ on näidend soovist elada teisiti, soovist kas või lühikeseks ajaks igapäevarutiini kestast vabaneda, ning samal ajal sügavast hirmust muuta midagi väljakujunenud elus. See on näidend ambitsioonidest, mis on suuremad kui inimene, kes neid kannab.