Masinakirjutajad

Naine ja mees kohtuvad iga päev samas töökohas. See on traditsiooniline töö, hommikul kaheksast õhtul viieni, väikeses kontoris, kus kostab lakkamatult kirjutusmasinate üksluine klõbin, kui nad teevad üht ja sama ülesannet: kirjutavad reklaampostkaartidele potentsiaalsete klientide ees- ja perekonnanimed ning aadressid. Nii veedavad Silvia Peyton ja Paul Cunningham oma päevi ühes kontoris. Naine ja mees, kes püüavad igapäevastes vestlustes meeleheitlikult rääkida sellest, mis neid liigutab, kurvastab ja isegi haiget teeb. Nad usuvad kindlalt, et ei pea kunagi tegema midagi, mida nad teha ei taha, ning et postkaartide igapäevane „masinlik” kirjutamine on vaid ajutine töö. „Masinakirjutajad” on näidend soovist elada teisiti, soovist pääseda kas või mõneks ajaks igapäevarutiini kestast ning samal ajal suurest hirmust muuta midagi juba väljakujunenud elus. See on näidend ambitsioonidest, mis ulatuvad inimesest endast kaugemale.