Skylla tahab olla inimene

Vilniuse Riikliku Väiketeatri lavastus „Skylla tahab olla inimene“ põhineb Paulina Pukytė näidendil „Mäepoos“. Autori kirjutamislaad köidab lugejaid oma ebatavalise vormi, peene huumori, paradokside ning kultuurile ja kirjandusele otsivalt suunatud pilguga. Näib, et näidend „Mäepoos“ kõneleb muistsete kangelaste häälel, kuid väljamõeldis põimub kiiresti tegelikkusega, ajalugu olevikuga ning Kreeka mütoloogia Leedu ajalooga (või selle ajaloo mütoloogiaga). Teoses omandavad tähtsuse ka tuntud naistegelased, ajendades vanade tekstide juurde värske pilguga tagasi pöörduma ja neid uuest vaatenurgast arutama.

Lavastaja Gabrielė Tuminaitė jätkab oma loomingulist dialoogi P. Pukytėga ning toob vaatajateni huvitava ja väga kaasahaarava vormiga lavastuse. Teose laad ei lase publikul igavleda ja paneb mõtlema eri vaatenurkadest: sisu võib näida kerge, kuid tegu on ühtlasi intellektuaalse ja mõjuva mänguga. Tüdruk nimega Skylla, kes on sisse eksinud laevu uputavate koletiste Skylla ja Charybdise müüdist, tunneb end otsekui „mäepoosi“ kinni jäänuna. Ent ta ei taha enam olla lihtsalt liikumatu kalju, millel on küll võimas, kuid vaid üks ülesanne – rünnata ja hävitada. Skylla tahab olla inimene (vihje pealkirjale „Adomas nori būti žmogumi“, Leedu kino klassikaks saanud filmile). Aga mida tähendab olla inimene? Mida on selleks vaja? Millega sa riskid?

Skylla alustab traditsioonilisel moel: külastab elutreenerit ehk niinimetatud coach’i, nõida Circe’i. Ka mööduv Odysseus, kes kord peaaegu suutis purjetada „Skylla ja Charybdise vahelt läbi“, ning „jutustaja“ Homeros õpetavad talle nii mõndagi elu kohta. Ent kas sellest piisab Skyllale, kes kehastab ka teisi naismüüte?

Juba karantiini ajal kaasas lavastaja G. Tuminaitė videoartisti Aneta Bublytė ja operaatori Eitvydas Doškuse, et uurida selle näidendi kaudu teatri ja kino sarnasusi ja erinevusi, katsetada nende võimalusi ning selgitada, kuidas need saavad koos toimida teineteist varjutamata, vaid olulisel moel teineteist täiendades ja ühtse, küpse kunstiteose moodustades.

Absurdile ja satiirile toetudes räägib lavastus inimestevahelistest suhetest kui üksteise „ajupesemise“ vormist. Tänapäevases postmodernses keeles kritiseerib see piiravaid stereotüüpe, mis hoiavad alal soolist ebavõrdsust ja muid „traditsioone“, samuti naiste – eriti naisloojate – positsiooni patriarhaalses ja seksistlikus maailmas. Antiikaja tuntud tegelased, kellest oleme ehk rohkem või vähem kuulnud, satuvad siin neile võõrasse, teistsugusesse konteksti.