Orpheus

2025. aastal esitati lavastus „Orpheus” kahele Kuldse Lavapitsi auhinnale kategooriates „Parim tehniline kujundus” ja „Parim muusika”. Žilvinas Vingelise lavastajakontseptsioon, mis põhineb Jean Cocteau’ näidendil „Orpheus”, võitis VMT korraldatud 2023. aasta konkursi „DramaTest”.

Lavastus „Orpheus” põhineb Jean Cocteau’ (1889–1963) näidendil. Cocteau oli üks Prantsuse kultuurielu silmapaistvamaid kujusid 20. sajandi esimesel poolel. Peaaegu sada aastat tagasi kirjutatud näidend käsitleb siiski teemasid, mis on tänapäeval sama aktuaalsed ja olulised. Lavastaja Ž. Vingelise sõnul on see omamoodi muinasjutt täiskasvanutele unistustest ja tegelikkusest, suhetest ja perekonnast ning sellest, kuidas karjerism need varjutab: „Cocteau tegutseb siin hoolika žonglöörina, luues maailma, kus pole ühtainsat tõde ning kus unistused muutuvad taas tegelikkuseks.”

„Orpheus” (1925) polnud J. Cocteau’le mitte ainult esimene suurem näidend, vaid ka esimene katse käsitleda müütilise kreeka lauliku Orpheuse kuju. See teema saatis teda kogu karjääri vältel, sealhulgas hilisemas laialt tuntud filmide triloogias: „Luuletaja veri” (1930), „Orpheus” (1950) ja „Orpheuse testament” (1960). Cocteau kirjutas nende filmide stsenaariumid ja lavastas need.

Näidendi tegevus toimub Orpheuse ja Eurydike kodus. Nad on noor paar, kes elab Traakias, mis omandab selgelt 1920. aastate Pariisi ilme. Publik viiakse art déco keskkonda, mis on ühtaegu esteetiline ja müstikast läbi imbunud ning täidetud helimaastikuga, mille loob helilooja Andrius Šiurys laval leiduvate mitmesuguste esemetega.

Orpheus on teadvuse voolu meetodil kirjutav sürrealistlik poeet, kes püüab kirjutada luulevõistlusele hiilgavat luuletust, et saavutada suur populaarsus. Oma loomeviisina küsitleb ta hobust, kes on tema koju elama asunud, lootes nii luule enda uuesti leiutada. Samal ajal leiab unustatud ja tõrjutud Eurydike lohutust klaasija Ertebizi seltsis. Peagi selgub aga, et ei Ertebiz ega hobune ole need, kellena nad näivad…

Näidendi süžee ühendab klassikalise teatri, sürrealismi, dadaismi ja kujutava kunsti traditsioone. Lavastaja Ž. Vingelise sõnul seguneb siin tegelikkus unistustega ning avanevad kesksed teemad: elu ja surm, loomingulised püüdlused ja isiklik õnn. Näidendi kunstiline ja kultuuriline tähtsus on vaieldamatu, kuid Leedu teatri ajaloos on seda lavastatud harva. Oluline on märkida, et Leedu publikule esitatakse lõpuks näidendi parandatud ja ajakohastatud tõlge, mida Nõukogude tsensuur enam ei mõjuta.

Tänapäeval nimetataks Jean Cocteau’d tõenäoliselt interdistsiplinaarseks kunstnikuks. The National Observeri sõnul oli „põlvkonnast kunstnikest, kelle julgus sünnitas kogu 20. sajandi kunsti, J. Cocteau renessansiajastu inimesele kõige lähemal”. Ta proovis kätt paljudel aladel: kirjanik, poeet, näitekirjanik, kunstnik, stsenarist, filmirežissöör, graafiline disainer, pianist, sise- ja moekunstnik, skulptuuride ja sürrealistlike objektide looja ning isegi muusika- ja poksimänedžer. Lavastuses osaleb kolm