Suvepuhkuse palavik

„Maailm on raamat, millest olen kõige rohkem õppinud,” kirjutas Carlo Goldoni, üks Itaalia draama suurimaid meistreid. Tema loomingus sädeleb ja pulbitseb maailm erakordse jõuga inimeste, nende vestluste ja igapäevaste olukordade kaudu. Luues lihtsaid, ehedaid, usutavaid ja hõlpsasti mõistetavaid lugusid, kujutab Goldoni inimestevahelisi suhteid seestpoolt, avab nende kõik varjundid ja muudab need maailma enda metafooriks.

Kaheksateistkümnendat sajandit varjutas ebakindlus tuleviku suhtes ja läbis seletamatu julmus; valitses tunne, et Euroopas saabub peagi pöördepunkt, mis muudab jäädavalt ühiskonna palet. Goldoni on sügavalt inimlik: ta suudab ümbritseda inimesi armastuse ja soojusega isegi siis, kui neid karmilt kritiseerib. Oma loomingus ulatus näitekirjanik oma ajast kaugemale, et mõista tänapäeva inimese seisundit ja teda vaevavaid muresid. Ta tõi esile naistegelase tähtsuse, kes seadis kahtluse alla oma ühiskonnas sügavalt juurdunud traditsioonilise rolli. Tema meisterlikkus avaldub eriti suurepäraselt suurejoonelises „Puhkuse-triloogias”, kuhu kuulub kolm näidendit: „Suvepuhkuse palavik”, „Suvepuhkuse seiklused” ja „Tagasi suvepuhkuselt”.

Sel sügisel toob lavastaja Gabrielė Tuminaitė Vilniaus mažasis teatris lavale triloogia esimese osa „Suvepuhkuse palavik”. Livorno. Tegelased valmistuvad palavikuliselt maale villadesse suvitama sõitma. Sündmuste keskmes on Leonardo armukadedus oma kihlatu Giacinta vastu, kellele teeb kurameerimisettepanekuid ka noor Guglielmo. Meeleheitlikus kiirustamises eiravad nad nii rahalisi kui ka moraalseid piiranguid; tegelasi valitseb edevus. Nad loodavad, et villadesse sõites leiavad nad selles maagilises „kusagil mujal” eneseteostuse ning probleemid, mille eest nad põgenevad, lahenevad iseenesest. Peagi saab aga selgeks, et probleem peitub palju sügavamal – nende täielikus suutmatuses oma elu korraldada, samal ajal kui see kihutab täiskiirusel kuristiku poole.

Kuna tegelased paiskuvad lakkamatult ärevuse, armukadeduse, vihapursete ja ärrituse vahel, kiireneb näidendi tempo üha ning selle energia kasvab hullumeelsuseni. Otsekui sellest massilisest evakueerumisest haaratuna jätavad nad maha oma kodud – oma teatri –, mis jäävad segamini, rüüstatuks ja laastatuks, ning tormavad mujale, kus on „parem”, lootes saada selleks, kelleks neile on lubatud: andekamaks, kaunimaks ja laiemalt tunnustatuks.