Suvepuhkuse palavik

„Maailm on raamat, millest olen kõige rohkem õppinud,” kirjutas Carlo Goldoni, üks Itaalia draama suurimaid meistreid. Tema loomingus sädeleb ja pulbitseb see maailm erakordse jõuga inimeste, nende vestluste ja igapäevaste olukordade kaudu. Luues lihtsaid, ehedaid, veenvaid ja ligipääsetavaid lugusid, kujutab Goldoni inimestevahelisi suhteid seestpoolt, avades need kõigis nende varjundites ja muutes need maailma enda metafooriks. 18. sajandil, mida varjutas ebakindlus tuleviku suhtes ja läbis seletamatu julmus, valitses tunne, et peagi saabub Euroopas pöördepunkt, mis muudab ühiskonna näo jäädavalt. Goldoni on sügavalt inimlik: ta oskab ümbritseda inimesi armastuse ja soojusega, kritiseerides neid samal ajal teravalt. Oma loominguga ületas näitekirjanik oma ajastu piirid, mõistes tänapäeva inimese seisundit ja teda vaevavaid muresid. Ta tõi esile naiste iseloomu tähtsuse ajal, mil nad seadsid kahtluse alla oma ühiskonnas sügavalt juurdunud traditsioonilise rolli. Tema meisterlikkus avaldub suurepäraselt monumentaalses „Puhkuse triloogias”, mis koosneb kolmest näidendist: „Suvepuhkuse palavik”, „Suvepuhkuse seiklused” ja „Suvepuhkuselt naastes”. Sel sügisel toob lavastaja Gabrielė Tuminaitė Vilniaus mažasis teatris lavale triloogia esimese näidendi „Suvepuhkuse palavik”. Livorno. Tegelased valmistuvad palavikuliselt suvepuhkusele maavilladesse sõitma. Esiplaanil on Leonardo armukadedus oma kihlatu Giacinta pärast, kellele teeb kurameerides lähenemiskatseid ka noor Guglielmo. Meeleheitlikus kiirustamises eiravad nad nii rahalisi kui ka moraalseid norme, olles edevusest haaratud. Nad loodavad, et villadesse, sellesse maagilisse „mujale” sõites saavad nad inimestena teoks ning probleemid, mille eest nad põgenevad, lahenevad iseenesest. Peagi saab aga selgeks, et probleem peitub palju sügavamal: nad ei suuda oma elu üldse juhtida ning kihutavad täie hooga kuristiku poole. Tegelased kõiguvad lakkamatult ärevuse, armukadeduse, vihapuhangute ja ärrituse vahel; näidendi tempo muudkui kiireneb ning pinge kasvab hullumeelsuseni. Otsekui sellest massilisest evakueerumisest vallatuna jätavad nad maha omaenda kodud – oma teatri –, mis jäävad risustatuks, rüüstatuks ja laastatuks, ning tormavad mujale, kuhugi „paremasse” paika, lootes saada selliseks, nagu neile on lubatud: andekamaks, kaunimaks ja tuntumaks.