Suvepuhkuse palavik

„Maailm on raamat, millest olen kõige rohkem õppinud,” kirjutas üks Itaalia draamakunsti suurimaid meistreid Carlo Goldoni. Tema loomingus sädeleb ja pulbitseb maailm erakordse jõuga inimeste, nende vestluste ja argiste olukordade kaudu. Lihtsaid, ehedaid, veenvaid ja kõigile ligipääsetavaid lugusid luues kujutab Goldoni inimsuhteid seestpoolt, avades nende kõik varjundid ja muutes need maailma enda metafooriks. 18. sajandil, mida varjutas ebakindlus tuleviku suhtes ja täitis seletamatu julmus, mil oli tunne, et Euroopa seisab peagi silmitsi pöördepunktiga, mis muudab ühiskonna palge igaveseks, jäi Goldoni sügavalt inimlikuks: ta oskas inimesi armastuse ja soojusega ümbritseda, kritiseerides neid samal ajal teravalt. Oma ajast üle ulatudes mõistis näitekirjanik tänapäeva inimeste olukorda ja neid painavaid muresid ning tõstis esile naise iseloomu olulisuse, kui too seadis kahtluse alla oma ühiskonnas sügavalt juurdunud traditsioonilise rolli. Goldoni meisterlikkus avaldub suurepäraselt ulatuslikus „Puhkuse-triloogias”, mis koosneb kolmest teosest: „Suvepuhkuse palavik”, „Suvepuhkuse seiklused” ja „Tagasitulek suvepuhkuselt”. Sel sügisel toob lavastaja Gabrielė Tuminaitė Vilniaus mažasis teatris lavale triloogia esimese osa „Suvepuhkuse palavik”. Livorno. Tegelased valmistuvad palavikulise õhinaga suvepuhkuseks maavilladesse sõitma. Esiplaanil on Leonardo armukadedus oma kihlatu Giacinta suhtes, kellele kurameerib ka noor Guglielmo. Meeleheitlikus kiirustamises eiravad nad nii rahalisi kui ka moraalseid norme, olles edevusest haaratud. Nad loodavad, et villadesse jõudes – sinna maagilisse „mujale” – saavad nad inimestena teoks ning probleemid, mille eest nad põgenevad, lahenevad iseenesest. Peagi saab aga selgeks, et probleem peitub palju sügavamal: nad ei suuda oma elu üldse juhtida, ehkki see kihutab täiskiirusel kuristiku poole. Tegelasi pillutatakse üha ärevuse, armukadeduse, vihapursete ja ärrituse vahel ning tempo ei rauge hetkekski; hoog kasvab hullumeelsuseni. Otsekui sellest massilisest evakuatsioonist vallatuna jätavad nad oma kodud – oma teatri – risustatuks, rüüstatuks ja laastatuks ning tormavad mujale, kus on „parem”, lootes saada selleks, kelleks neile on lubatud: andekamaks, ilusamaks ja laiemalt tunnustatuks.