Suvepuhkuse palavik

„Maailm on raamat, millest olen kõige rohkem õppinud,“ kirjutas üks Itaalia draama suurimaid meistreid Carlo Goldoni. Tema loomingus sätendab ja pulbitseb see maailm erakordse jõuga inimeste, nende vestluste ja igapäevaste olukordade kaudu. Luues lihtsaid, siiraid, veenvaid ja kõigile mõistetavaid lugusid, kujutab Goldoni inimsuhteid seestpoolt, tuues esile nende kõik varjundid ja muutes need maailma enda metafooriks. Kaheksateistkümnendal sajandil, mil tulevikuväljavaated olid ebakindlad ja valitses seletamatu julmus ning tunti, et Euroopa seisab peagi silmitsi pöördepunktiga, mis muudab ühiskonna palge alatiseks, jääb Goldoni sügavalt inimlikuks: ta suudab ümbritseda inimesi armastuse ja soojusega, kritiseerides neid samal ajal teravalt. Oma ajast üle ulatuvas loomingus tabas näitekirjanik tänapäeva inimese olukorda ja teda vaevavaid muresid ning tõi esile nende naiste tähtsuse, kes seadsid kahtluse alla oma ühiskonnas juurdunud traditsioonilise rolli. See meisterlikkus avaldub kaunilt tema suurepärases „Suvepuhkuse triloogias“, kuhu kuuluvad kolm teost: „Suvepuhkuse palavik“, „Suvepuhkuse seiklused“ ja „Suvepuhkuselt naasmine“. Sel sügisel toob lavastaja Gabrielė Tuminaitė Vilniaus mažasis teatris lavale triloogia esimese osa „Suvepuhkuse palavik“. Livorno. Tegelased valmistuvad palavikuliselt suvilatesse suvepuhkusele sõitma. Esiplaanil on Leonardo armukadedus oma kihlatud Giacinta pärast, kellele teeb kurameerimisega lähenemisi ka noor Guglielmo. Meeleheitlikus ruttamises eiravad nad nii rahalisi kui ka moraalseid piiranguid, olles edevusest haaratud. Nad loodavad, et kui nad suvilatesse sõidavad, saavad nad selles maagilises „kusagil mujal“ end inimestena teostada ja probleemid, mille eest nad põgenevad, lahenevad iseenesest. Peagi selgub aga, et probleem peitub palju sügavamal: nad ei suuda oma elu üldse juhtida ning see tormab pea ees kuristiku poole. Tegelased kõiguvad lakkamatult ärevuse, armukadeduse, raevupuhangute ja ärrituse vahel ning tempo ei rauge hetkekski; hoog kasvab hullumeelsuseni. Nagu sellest massilisest põgenemisest vallatuna, jätavad nad maha oma kodud — oma teatri —, mis on segamini paisatud, rüüstatud ja laastatud, ning tõttavad mujale, paika, kus kõik on „paremini“, lootuses saada selleks, kelleks nad on lubanud end saada: andekamaks, kaunimaks ja laiemalt tuntuks.