Suvepuhkuse palavik

„Maailm on raamat, millest olen kõige rohkem õppinud,“ kirjutas Carlo Goldoni, üks Itaalia draama suurimaid meistreid. Tema loomingus sädeleb ja pulbitseb maailm erakordse jõuga inimeste, nende vestluste ja igapäevaste olukordade kaudu. Lihtsaid, ehedaid, veenvaid ja arusaadavaid lugusid luues kujutab Goldoni inimsuhteid seestpoolt, tuues esile nende kõik varjundid ja muutes need maailma enda metafooriks. 18. sajandil, mida varjutas ebakindel tulevik ja mis oli läbi imbunud seletamatust julmusest, valitses tunne, et Euroopat ootab peagi ees murrang, mis muudab ühiskonna palge igaveseks. Goldoni on sügavalt inimlik: ta suudab ümbritseda inimesi armastuse ja soojusega isegi siis, kui neid samal ajal teravalt kritiseerib. Oma ajast üle ulatuvas loomingus tabas näitekirjanik tänapäevase inimese olukorda ja teda vaevavaid muresid ning rõhutas naise iseloomu tähtsust, kui too seadis kahtluse alla oma sügavalt juurdunud traditsioonilise rolli ühiskonnas. Tema meisterlikkus avaldub suurepäraselt uhkes „Pühade triloogias“, kuhu kuulub kolm näidendit: „Suvepuhkuse palavik“, „Puhkuse seiklused“ ja „Puhkuselt naasmine“. Sel sügisel toob lavastaja Gabrielė Tuminaitė Vilniuse Väikeses Teatris lavale triloogia esimese osa „Suvepuhkuse palavik“. Livorno. Tegelased valmistuvad palavikuliselt suvitama maamõisates. Kõige keskmes on Leonardo armukadedus oma kihlatu Giacinta vastu, kellele teeb kurameerides tähelepanu ka noor Guglielmo. Meeleheitlikus kiirustamises eiravad nad nii rahalisi kui ka moraalseid piire, olles edevusest haaratud. Nad loodavad, et kui nad jõuavad villadesse, sellesse maagilisse „mujale“, saavad nad end inimestena teostada ja nende eest põgenevad probleemid lahenevad iseenesest. Ent peagi saab selgeks, et probleem peitub palju sügavamal: nad ei suuda oma elu üldse ohjata ning see tormab täiskiirusel kuristiku poole. Tegelased kõiguvad lakkamatult ärevuse, armukadeduse, vihapursete ja ärrituse vahel; näidendi tempo aina kasvab ning hoog tõuseb hullumeelsuseni. Otsekui sellest massilisest põgenemisest vallatud, jätavad nad oma kodud – oma teatri – maha risustatuna, rüüstatuna ja laastatuna ning kiirustavad mujale, kuskile „paremasse“ paika, lootes saada selleks, kelleks nad on lubanud saada: andekamaks, kaunimaks ja laiemalt tunnustatuks.