Dorian Gray portree

Iiri kirjanik Oscar Wilde oli tuntud oma sarmi ja ekstravagantsuse ning nii oma loomingu kui ka elu esteetilisuse poolest. 34-aastaselt avaldas ta teose „Õnnelik prints ja teised muinasjutud“, mis tegi temast tuntud autori. Tema ainsat romaani „Dorian Gray portree“, mis ilmus esimest korda trükis 1890. aastal, võib samuti pidada muinasjutu vormis kirjutatuks. Seekord on selle sisu aga märksa süngem... Pole üllatav, et teose ilmumine põhjustas skandaali: nõuti raamatu keelustamist ja autori süüdimõistmist ebamoraalse eluviisi propageerimises.

Lavastuse „Dorian Gray portree“ loovmeeskonda kuuluvad tunnustatud nukuteatrikunstnikud, kelle varasem looming on „Lėlės“ publikule juba tuttav: 2014. aastal pälvis G. Radvilavičiūtė koos kunstnik Renata Valčiku, koreograaf Sigita Mikalauskaitė ja helilooja Rita Mačiliūnaitėga loodud lavastus Kuldse Lavalise Risti. See kuulub edukalt teatri repertuaari ning seda kutsutakse regulaarselt esindama Leedu kultuuri rahvusvahelistele teatrifestivalidele. Uus lavastus näib jätkavat teoses „Liivamees“ alustatud teemade uurimist: inimese isiksuse kahesus ja enesehävitus.

„Maali vaadates astub inimene teise aega. Aeg avardub. Portrees tunneb inimene iseenda ära. Portree vaatamine on nagu peeglisse vaatamine. Peegel annab inimesele ainulaadse võimaluse näha iseennast, oma nägu ja silmi ning muudab võimalikuks dialoogi iseendaga. Väljapoole vaadates näeb inimene oma sisemist mina. Peeglisse vaadates võib inimene leida end teisest maailmast. Ja need kaks maailma võivad kokku puutuda. Peeglisse vaadates võime näha seda, mis jääb meie otsesele pilgule kättesaamatuks. Peegli sügavus ütleb meile, et võime näha palju enamat või näha asju hoopis teisiti, kui näeme neid oma tegelikkuses. Peegel on meie isiklik portree olevikust. Tänapäeval ümbritsevad inimesi paljud peeglid ehk peegeldavad pinnad: pärispeeglitest ja akendest järvede ja lompide, lumehelveste, söetükkide ja muuni. Need kõik tekitavad nähtava maailma ja esemete koesse mõrasid; need on nagu aknad teise maailma. Ent liigne keskendumine iseendale ja oma välimusele viib edevuse, enesearmastuse, upsakuse, ülbuse ja egotsentrilisuseni. Ilma armastuse, lähedaste ja koos kõndimiseta ei tähenda ilu ega edu midagi. Elu ei ole meeldiv, kui vaatad pidevalt iseennast. Tänaseni usuvad mõned põlisrahvad, et peegel võib hinge röövida.“ — Lavastuse lavastaja Gintarė Radvilavičiūtė jagab oma mõtteid.