Külas pole Wi-Fi-t

See on lugu tüdrukust, kes ronib ühel päeval oma vanavanemate pööningule ja avastab seal maailma, kus esemed on elus ja neil (mis kõige tähtsam!) on lugusid rääkida. Põdrapea, vanaisa jalgratas, vanaema kõrge kontsaga kingad ja isegi tualett — kõik mäletavad tähtsamaid lugusid: armastusest ning tollastest moevooludest ja kommetest… Need vanad vidinad, mis on „üles” jäetud ja mida keegi enam ei vaja, saavad vihaseks ja naeravad, teevad nalja ning jagavad vanasõnu, kutsudes meid mõtisklema: kas kõik, mida me ei tea ega mõista, on tõesti „nii igav”, nagu ütleb lavastuse kangelanna? Lavastust loob noor, ambitsioonikas ja humoorikas kunstnike meeskond, kes on „Lėlė” teatri publikule juba hästi tuntud. Lavastaja Šarūnas Datenis ja kunstnik Antanas Dubra on teinud edukalt koostööd alates oma esimesest lavastusest „Gaidelis pinigautojas”, mis pälvis Kuldse Lavakunsti Risti. Helilooja Vytautas Leistrumas liitus nendega lavastuse „Čia buvo / čia nėra” puhul ning hiljem, kui nad tõid lavale „Pinokis”, ühines meeskonnaga näitekirjanik Teklė Kavtaradzė. „Varem kasutati telefoni kümme aastat, nüüd aga mitte rohkem kui kaks; varem sõideti ühe autoga viiskümmend aastat, nüüd on vedamine, kui see kestab kümme. Oleme harjunud pärast eseme kasutamist selle kohe ära viskama, ent vanasti olid esemetel omad lood — tähtsad ja huvitavad. Et need unustusehõlma ei vajuks, peame neist teadma, nagu ka vanaema vanadest retseptidest,” tutvustab lavastaja Š. Datenis lavastuse ideed. „Meie lavastus räägib maagilise loo esemetest, mis hakkavad pööningul kõnelema: tüdruk tuleb koos vanematega külla, saab äkki aru, et siin pole internetti, ja läheb pärast vanematega tülli minemist — sest külas pole midagi muud teha — pööningut koristama. Seal ärkavad kõikvõimalikud esemed ellu ja hakkavad talle oma lugusid jutustama…”