Raud ja hõbe

„Ma arvasin alati, et mulle luule ei meeldi ja ma ei mõista seda,“ ütleb näitleja Rolandas Kazlas. „Eelistasin proosat, filosoofe ja näitekirjanikke ning suhtusin luuletajatesse ja nende värssidesse umbusuga. Aga tegelikult ootasin ja otsisin luulet, mis oleks mulle lähedane. Võib-olla tuleb seda otsida nii, nagu otsitakse armastust ja armastatut, ning otsida luuletajat kui hingesugulast. Kedagi, kes on minuga samasugune, kuid samas teistsugune: tundlikum, avatum, peenem, armastavam ja kummalisel kombel kiirgavam. Kui avastasin Vladas Šimkuse luule, leidsin selle, mida olin oodanud ja salaja igatsenud.“

Kelmė rajoonis sündinud ning pärast Vilniuse ülikoolis õppimist suurema osa elust Vilniuses elanud luuletaja, tõlkija ja toimetaja Vladas Šimkus on leedu kirjanduse üks mõistatuslikumaid kujusid. Ta hakkas oma loomingut avaldama juba kooliajal. 24-aastaselt andis ta välja oma esimese luulekogu „Kõige ilusam sekund“, millele järgnes mõni aasta hiljem kogu „Kalda kontuurid“ (1963). Tema 1968. aasta luulekogu „Raud ja hõbe“ oli pöördeline mitte ainult luuletaja elus, vaid kogu leedu luules. Sama tähtis oli ka tema neljas kogu „Põgenevad mesilased“ (1973), mis üllatas kolleege ja kirjanduskriitikuid järsu pöördega iroonilise hääle poole ning paljude juurdunud kultuurimüütide valusalt selgesilmsel lammutamisel. See jäi Vladas Šimkuse viimaseks algupäraseks luulekoguks; valikkogu „Tule alla, taevas, maa peale“ ilmus 1982. aastal.

Kirjandusteadlane professor Viktorija Daujotytė, kes nõustas lavastuse loojad, kirjutas, et pärast seda, kui V. Šimkus oli oma parima koguga „Raud ja hõbe“ (1968) tõusnud oma aja leedu luules juhtpositsioonile, „tõmbus ta peaaegu mõistmatul kombel allteksti, vaikusesse ja lõpetas luuletuste kirjutamise. Alles jäi tõlkija, tipptasemel professionaal, ning sama silmapaistev toimetaja.“ Luuletaja töötas ajakirjade *Jaunimo gretos*, *Literatūra ir menas*, *Švyturys*, *Pergalė* ja *Metai* toimetustes. Ta tõlkis A. Mickiewiczi, A. Voznesenski, A. Puškini, B. Brechti, S. Vereši, A. Čakase, H. Heine, F. García Lorca, F. Schilleri, J. W. Goethe ja teiste luuletajate loomingut. Samuti tõlkis ta Leedu teatritele näidendeid, muusikale ning ooperi- ja operetilibretosid, kuid ei kirjutanud enam kunagi algupärast luulet.

V. Daujotytė sõnul pälvis Vladas Šimkus kaasluuletajatelt ja kriitikutelt haruldast tähelepanu, sest nad tajusid tema talendi ulatust. Kui inimesed küsisid temalt, miks ta enam ei kirjuta ja vaikib, vastas ta lihtsalt: „Ma pole päris vait; tõlgin palju ja seegi on looming. Või: ma väsisin kirjutamast nii, nagu ma kirjutasin, ega tea enam, kuidas teistmoodi kirjutada… Mõnikord valusa irooniaga: sain aru, et mul pole annet… Andekad inimesed kirjutavad kergelt, mina aga näen nii palju vaeva, loen isegi…“

Ometi ületas Vladas Šimkuse luule, mis on talletatud neljas kogus, koos selle kujundikeele ja luuletaja portreega – selle kaduva „ainega“, mis köidab lugejat, kõnetab teda ja soodsate asjaolude korral ka kujundab teda – mitmekümneaastase vahe ning sai tõukejõuks ja sisuks lavastusele, millele Rolandas Kazlas täna publikut kutsub. Lavastuse „Raud ja hõbe“ autori sõnul peaks see olema „avatud vestlus“.