Mina täna – Hamlet

„Jään väga lühidaks. Täna on mu elu halvim päev. Täna tunnen end tühjana. Täna pole ma mina ise... Täna olen ma Hamlet. Ja muide, ma... olen olemas.” Olla või mitte olla? Ja kui olla, siis kuidas? Lavastus tõstatab samad Hamletile omased küsimused, kuid vaatleb V. Shakespeare’i kuulsat näidendit noore inimese pilgu läbi. Kuidas edasi minna, kui oled segaduses ja reedetud ning oled kaotanud usalduse sulle kõige kallimate inimeste vastu? Esietendus: 2022-03-03

„Hamlet”

Nägin „Hamletit” esimest korda 12. klassis Kaunase Rahvusliku Draamateatri laval, tollaseks lahkunud lavastaja Eimuntas Nekrošiuse lavastuses. Kõige tugevama mulje jättis Hamlet, keda mängis toona ülipopulaarne muusik Andrius Mamontovas ning kes elas perekondliku tragöödia läbi algusest lõpuni justkui Balti ja viikingite esteetika mõjul loodud maailma keskmes. „Hamlet” jäi mulle meelde kui uskumatult traagiline lugu noorest, andekast loojast, kes ennast hullumeelselt hävitab. Legendaarne eepos tulevastele põlvkondadele – võib-olla selleks, et tunneksime Hamletis ära iseenda? Arvan, et Hamletid ei sünni vaid kord tuhande või saja aasta jooksul. Neid leidub meie seas igal ajastul ja sugugi mitte harva.

„Hamlet”

Juba 8. klassis otsustasin tõsimeeli, et loen edaspidi ainult filosoofiat ja luulet. Draamal polnud mu elus erilist kohta enne, kui alustasin õpinguid Leedu Muusika- ja Teatriakadeemias. Mäletan, kuidas lugesin esimesel kursusel ühiselamus V. Shakespeare’i näidendeid ja jagasin rollid klassikaaslaste vahel ära, sest nii oli lihtsalt kiirem ja hõlpsam. Ja huvitavam. Kord, kui pidin valima Hamleti ja Ophelia vahel, valisin viimase. Kuulates, kuidas andekas kursusekaaslane Hamleti repliike nii veenvalt luges, „kaotasin” Ophelia. Sellest salapärasest Hamletist sai väga äratuntav ja käegakatsutav inimene. Stseen tema ema, kuninganna Gertrudiga, jäi mulle kõige tõetruuma, valusama ja lähedasemana – justkui Polaroid-foto kogu olukorrast. Tookord jäi „Hamlet” mulle meelde uskumatult kurva, kuid väga kauni teosena.

„Hamlet” jälle

Oskaras Koršunovase „Hamlet” – ratsionaalne, loogiline ja intelligentne, kuid ka üsna külm ja julm, võib-olla skalpelli täpsusega – oli mulle isiklikult ebameeldiv vaimne šokk. Klaverikaas vajub mu sõrmedele kinni. Sunnitud ärkamine unenäoliselt rännakult, mida kannavad pöörased ideed – „hamletlikult” rännakult. Olen selle eest tänulik. Sest kuidas muidu hinnata, millesse sa usud ja mida kogu südamest tunnistad? Mind pole nii lihtne ümber veenda ega ära rääkida. Võib-olla vajasin seda kogemust, et omal moel „ärgata” ja end taas proovile panna.

„Ophelia”

2012. aastal kirjutasin näidendi „Mina, sina ja Ophelia”. Selle ajendiks polnud küsimus „Olla või mitte olla”, vaid mõte „me teame, kes me oleme, kuid ei tea, kelleks võime saada”. Tollal küsis enamik inimesi minult: nii et kui palju sinus on näitlejat ja kui palju lavastajat? Ma ei varja: lavastus ja selle teema olid mulle väga isiklikud. Mind oli pidevalt saatnud loominguline uudishimu – mõista selle mõtte tähendust vähemalt enda jaoks – ning see viis mind lavastuse loomiseni...