PMT külalised – Klaipėda Riiklik Muusikateater | Mono-ooper PRIMA DONNA

KLAIPĖDA RIIKLIKU MUUSIKATEATRI külalisetendus
Mono-ooper PRIMA DONNA
Solist: Rita Petrauskaitė
Muusikajuht ja dirigent: Vytautas Valys
Klaipėda Riikliku Muusikateatri orkestri kammeransambel:
Aidas Strimaitis (I viiul)
Beatričė Raulušaitienė (II viiul)
Ieva Noreikienė (vioola)
Ignas Bazaras (tšello)
Serhii Dikariev (kontrabass)
Olha Hryhoryeva (klahvpillid)

PRIMA DONNA on erakordne mono-ooper, milles teater ja ooper põimuvad intiimseks looks inimese sisehäälest, valikutest ja emotsionaalsest julgusest. Püüdes minna tavalisest muusikaetendusest kaugemale ja jõuda publiku sügavama mõistmiseni, ei alga lavastus laval, vaid garderoobis, kus solist ei seisa silmitsi publiku pilguga, vaid iseendaga. Erinevalt traditsioonilisest kontserdist saab publikust siin vaikiv sein, mis lubab meil kuulda, mis sünnib südames ja muutub hääle kaudu muusikaks. See vestlus solisti ja vaikuse vahel on kutse sügavamale ja ehedamale kohtumisele iseendaga.

Lavastusel pole selgelt määratletud süžeed, kuid see kulgeb läbi seitsme erineva tegelaskuju – ooperikangelannade, kelle hääled kujundavad solisti sisemist dialoogi. Giuditta on julguse ja kire hääl, mis küsib: „Kas julgeksid valida kire, kui keegi ei aplodeeriks?” Esmeralda on vabaduse vaim, kes kutsub liikuma ja mitte kartma olla meie ise. Lauretta õpetab ütlema „ma tahan” süütunde ja piiranguteta. Musetta on mänguline kujutis, mis esitab küsimuse: kas olla nähtav, kuid mitte näidelda? Cleopatra on tahtejõu ja eneseväärikuse hääl, mis ütleb: „Ära tõesta ennast. Ole.” Margarita küsib, kui palju süütunne meid piirab ja kuidas sellest lahti lasta. Undinė, neist kõigist sügavaim, kutsub meid sukelduma iseendasse – isegi siis, kui vesi on külm.

Lavastus tugineb baroki- ja romantismiajastu ning 20. sajandi klassikalistele muusikateostele – Händelist ja Lehárist Puccini ja Dvořákini –, kuid nende ühendamine pole pelgalt esteetiline, vaid ka filosoofiline: iga meloodia tähistab sammu solisti maailma. Muusikast saab mitte ainult kuulmiskogemus, vaid ka sisemise muutumise ruum. Monoloogide, laulude ja vaikusehetkede kaudu liigub solist tundest mõistmiseni: Mis jääb alles, kui pühid meigi maha? Mis kõneleb, kui roll kaob? Kas hääl, millega räägime, on tõepoolest meie oma või dikteerib seda keegi teine?

„Prima Donna” pole lihtsalt lavastus, muusika ega vokaalse virtuoossuse demonstratsioon. Eelkõige on see intiimne kohtumine iseendaga, kutse kuulda seda, mis jääb sageli müra, rollide ja igapäevaelu häälte varju.