Gustave Flaubert’i romaani põhjal: „Madame Bovary”

Inglise keelest adapteerinud Agnė PULOKAITĖ

„Ta tahtis poega; (...) ta oleks pannud talle nimeks George ning mõte poja sünnitamisest oli nagu kauaoodatud kättemaks kogu abituse eest, mida ta oli oma varasemas elus tundnud. Mees on vähemalt vaba (...) Ta sünnitas ühel pühapäeval umbes kell kuus hommikul, päikesetõusu ajal. „Tüdruk!” ütles Charles.”

Üks põhjus, miks Gustave Flaubert’i romaan „Madame Bovary” on endiselt nii aktuaalne, on see, et peategelase Emma soovid pole päriselt tema enda omad. Need lähtuvad patriarhaalsest kujutlusmaailmast, mis annab sõnad sellele, kuidas ta mõistab armastust, õnne, ilu ja eneseteostust. See, mis näib sügavalt isiklikuna, on tegelikult kujundatud ühiskondlike ootuste poolt juba ammu enne, kui ta nimetab seda enda väidetavalt isiklikuks valikuks. Tänapäeval võib seda protsessi kirjeldada sotsiaalse algoritmina: kultuuriliste jutustuste, kujundite ja normide võrgustikuna, mis mõjutab vaikselt meie kõigi püüdlusi ja fantaasiaid. Tänapäeva sotsiaalmeedia uudisvood ja soovitussüsteemid toimivad nagu romantilised romaanid, mida Emma loeb. Need pakuvad meile pidevalt kire, edu ja õnne eeskujusid, õpetades meile mitte ainult seda, mida soovida, vaid ka seda, kuidas soovida. Emma tragöödia ei seisne ülemäärastes soovides, vaid selles, et ta püüab saavutada talle peale surutud ideaale. Selles mõttes pole ta erand, vaid üllatavalt nüüdisaegne kuju, kes on lõksus individuaalse vabaduse lubaduse ja nähtamatute jõudude vahel, mis tema soove kujundavad.

Oliver Frljić, üks Euroopa silmapaistvamaid lavastajaid, keda sageli nimetatakse teatri provokaatoriks, tõi Leedu Rahvusteatris varem lavale Franz Kafka teose põhjal valminud „Metamorfoosi”. Nüüd esitleb ta uut töötlust ja uut lavastust, mis põhineb Gustave Flaubert’i romaanil „Madame Bovary”. Lavastaja sõnul ei tulene Emma allakäik selles töös ei moraalsest läbikukkumisest ega ohvri saatusest. See lähtub eksistentsi tuumas peituvast vastuolust: peategelast õhutatakse igatsema vabadust, romantikat ja eneseteostust, ent seesama ühiskond, mis need soovid esile kutsub, pakub nende elluviimiseks vähe võimalusi. Emma heitlus käib selle vahel, mida teda õpetati ihaldama, ja selle vahel, kelleks maailm tal saada lubab.

„Selle asemel et Emmat hukka mõista, uurib lavastus mehhanisme, mis ta loovad. „Madame Bovaryt” käsitletakse siin mitte üksnes ühe naise täitumata soovide loona, vaid ka uurimusena ühiskondlikest jõududest, mis meie soove kujundavad. Emma saatus näitab, kuidas identiteet, fantaasiad ja ambitsioonid kujunevad lugude kaudu, mille pärime enne, kui tunneme need enda omadena ära. Teine põhjus, miks see teos tundub nii nüüdisaegne, on see, et me ei tea kunagi päris täpselt, kelle häält kuuleme. Vahel näib mõni lause kuuluvat jutustajale, kuid äkitselt kõlab see Emma mõtte, ühiskondliku klišee või isegi meie enda, lugejate hinnanguna. Flaubert hägustab neid piire pidevalt, mistõttu on raske eristada vaatlust ihast, irooniat siirusest või kriitikat samastumisest. Selle asemel et öelda, mida Emmast arvata, tõmbab romaan meid kaasa keelde, mis teda kujundab,” ütleb ada.