Gustave Flaubert’i romaani põhjal: „Madame Bovary“

Inglise keelest kohandanud Agnė PULOKAITĖ

„Ta tahtis poega; (...) oleks pannud talle nimeks George, ning mõte poisslaps ilmale tuua oli nagu kauaoodatud kättemaks kogu sellele abitusele, mida ta oli eelmises elus tundnud. Mees on vähemalt vaba (...) Ta sünnitas ühel pühapäeval umbes kell kuus hommikul, päikesetõusu ajal. „Tüdruk!“ ütles Charles.“

Üks põhjus, miks Gustave Flaubert’i romaan „Madame Bovary“ on endiselt nii aktuaalne, on see, et peategelase Emma soovid pole päriselt tema enda omad. Need lähtuvad patriarhaalsest kujutlusvõimest, mis kujundab tema arusaama armastusest, õnnest, ilust ja eneseteostusest. See, mis näib sügavalt isiklik, on tegelikult vormitud ühiskondlikest ootustest ammu enne, kui seda hakatakse nimetama tema väidetavalt isiklikuks valikuks. Tänapäeval võib seda protsessi kirjeldada sotsiaalse algoritmina: kultuuriliste lugude, kujutiste ja normide võrgustikuna, mis kujundab vaikselt meie kõigi püüdlusi ja fantaasiaid. Tänapäeva sotsiaalmeedia uudisvood ja soovitussüsteemid toimivad nagu romantilised romaanid, mida Emma loeb. Need esitavad meile lakkamatult kirglikkuse, edu ja õnne mudeleid ning õpetavad meile mitte ainult seda, mida ihaldada, vaid ka seda, kuidas ihaldada. Emma tragöödia ei seisne liigsetes soovides, vaid talle peale surutud ideaalide poole püüdlemises. Selles mõttes pole ta erand, vaid silmatorkavalt tänapäevane tegelane, kes jääb individuaalse vabaduse lubaduse ja tema soove kujundavate nähtamatute jõudude vahele.

Üks Euroopa silmapaistvamaid lavastajaid Oliver Frljić, keda kriitikud sageli teatriprovokaatoriks nimetavad, lõi Leedu Rahvusteatris Franz Kafka teose põhjal lavastuse „Metamorphosis“. Nüüd esitleb ta uut kohandust ja uut lavastust, mis põhineb Gustave Flaubert’i romaanil „Madame Bovary“. Lavastaja sõnul ei tulene Emma allakäik romaanis moraalsest läbikukkumisest ega ohvri saatusest. See lähtub olemise keskmes olevast vastuolust: peategelast õhutatakse ihaldama vabadust, romantikat ja eneseteostust, ent seesama ühiskond, mis neid soove loob, pakub nende täitmiseks väga vähe võimalusi. Emma heitlus käib selle vahel, mida teda on õpetatud ihaldama, ja selle vahel, kelleks maailm tal saada lubab.

„Selle asemel et Emmat hukka mõista, uurib lavastus mehhanisme, mis on ta kujundanud. See vaatleb „Madame Bovaryt“ mitte ainult ühe naise täitumata elu loona, vaid ka uurimusena ühiskondlikest jõududest, mis meie soove vormivad. Emma saatus näitab, kuidas identiteet, fantaasiad ja ambitsioonid kujunevad lugude kaudu, mille pärime enne, kui tunneme need enda omadena ära. Teine põhjus, miks see teos mõjub nii tänapäevaselt, on see, et me ei tea kunagi päris kindlalt, kelle häält kuuleme. Mõnikord näib lause kuuluvat jutustajale, siis kõlab see äkitselt Emma mõtte, ühiskondliku klišee või isegi meie, lugejate, enda hinnanguna. Flaubert hägustab neid piire pidevalt, muutes raskeks eristada vaatlust ihast, irooniat siirusest või kriitikat samastumisest. Selle asemel et öelda, mida Emmast arvata, tõmbab romaan meid kaasa keelde, mis teda kujundab,“ ütleb Ada.