Kate Atwell: Big Data

Tõlkinud inglise keelest Ignas BEITSAS.

Andmete maailmas, kus iga meie sammu saab salvestada, talletada ja analüüsida, kas meil on endiselt õigus olla unustatud? Millest oleksime valmis loobuma turvalisuse, kontrolli ja tehnoloogiavabaduse nimel?

Briti näitekirjaniku Kate Atwelli näidendist *Big Data* lähtudes kutsub lavastaja Augustas Gornatkevičius meid mõtlema tänapäevasele Fausti-müüdi versioonile. Siin võtab leping kuradiga uue kuju: Mephistophelese asemele astuvad massimeedia, turg ja algoritmid, inimestest saavad aga tehnoloogia kasutajate kõrval ka tooraine, sest nende isikuandmeid kogutakse, analüüsitakse ja müüakse ettevõtetele lakkamatult.

Lavastuse keskmes on üks paljudest perekondadest: vend ja õde, nende partnerid ning vanemad. Nende ellu siseneb tasapisi võõras M, kellest saab peagi peretuttav ja usaldusalune, kellele tegelased saavad end avada ning kellelt tuge ja mõistmist otsida. Peresuhete, eriti vanemate ja laste vaheliste suhete kaudu toob näidend esile eri põlvkondade kogemused, raskused üksteise mõistmisel ning püüdlused säilitada lähedust kiiresti muutuvas, digitrendide kujundatud tegelikkuses.

Teose keskmes on ka õigus olla unustatud: võimalus minevikust lahti lasta, säilitada isiklik ruum ja vältida seda, et meid määratletaks igaveseks meie digitaalse jalajälje kaudu.

*Big Data* kutsub meid ümber mõtestama tänapäeva inimese suhet ajaga. Andmete kogumine ja algoritmipõhised ennustused tungivad üha sügavamale isiklikku ruumi, suhetesse ja mälestustesse, muutes isegi elu kõige intiimsemad kogemused mõõdetavaks ja jälgitavaks teabeks. Elutempo üha kiirenemine tõrjub kõrvale vaikuse, rituaalid ja võimaluse lihtsalt olla. Digimaailmas on üha raskem iseennast kuulata ja kogeda aega mitte lõputu sündmuste jadana, vaid tähendusliku kohaloluna teise inimese juures. Kas suudame veel peatuda, mäletada ja hetke kogeda, selle asemel et üksnes reageerida väliste stiimulite lakkamatule voole?