Joanna Bednarczyk: QUANTA

◊ 2024. aasta Kuldse Lavakrutsi auhind parimale lavastajale – Łukasz Twarkowski ◊ 2024. aasta Kuldse Lavakrutsi auhind parimale lavakujundajale – Fabien Lédé ◊ 2024. aasta Kuldse Lavakrutsi auhind parimale valguskujundajale – Eugenijus Sabaliauskas

Poola keelest tõlkinud Vyturys JARUTIS

„Mõned paigad on nagu inimesed: mõned säravad ja mõned mitte,” kui tsiteerida klassikut. Hotell „Les Moires” on paljude kilomeetrite raadiuses ainus särav punkt. Populaarsetest turismiradadest kaugel eksisteerib see justkui aega polekski: ta ei vanane ega noorene, ta lihtsalt on. Räägitakse, et kõrgel mägedes kulgeb aeg kiiremini, ehkki inimesed ei suuda selliseid erinevusi märgata. Kuigi „Les Moires” ise aega ei koge, kulgeb selle elanike elu kiiremini kui maapinnale lähemal. See, et sellist kiirenemist on võimalik jälgida, eirab kõiki klassikalise füüsika seadusi. Minutid ja sekundid näivad ajas tihedamalt koos olevat, nii et neid on ühes päevas ja öös rohkem, kui tavaline kell mõõdaks.

Aja kahtlase kiirenemisega kiireneb ka üks füüsilise maailma omadus — omadus, mida võiks nimetada sündmuste kvantideks. Mida tähendab sõna „kvant”? Ladina keeles tähendab quantum „kui palju”. Füüsikas tähistab kvant väikseimat võimalikku füüsikalise suuruse väärtust või väikseimat hulka, mille võrra see ühe sündmuse jooksul muutuda saab. Lihtsalt öeldes on kvant jagamatu osa. Kooki ei saa lõputult lõigata. On olemas väikseim võimalik tükk, mida saab külalisele serveerida.

Elu koosneb sündmuste kvantidest. Sündmused järgnevad üksteisele, reastudes kindlaks looks. Nähtuste, tunnete ja seoste paljusus taandub keskmistudes narratiiviks, mis jaguneb minevikuks, olevikuks ja tundmatuks tulevikuks. Me nimetame seda eluks, eluloooks, saatuseks. Aeg valitseb iga lugu; just tema muudab lood mõistetavaks. Kõigepealt tuleb põhjus, siis tagajärg, ja tegevusele järgneb vastutegevus. Aga kui aeg hakkab kiirenema, lakkab ta olemast aeg ja muutub millekski, mille olemust me enam mõista ei suuda; kvantsündmuste paljusus ei keskmistu enam reaalsuseks, mida suudaksime mõista.

Just nii juhtub ühel 1938. aasta suveõhtul Šveitsi mägedes asuvas vaevu ots otsaga kokku tulevas hotellis „Les Moires”. Füüsilise ruumi ja aja omadused lähevad paigast. Ka hotelli külalised kogevad seda häiritust. Nende mälestustes, uskumustes, emotsioonides ja soovides hakkab midagi muutuma. Keegi ei mõista, mis toimub. Külaliste seas on kuulus Saksa füüsik Werner Heisenberg, määramatuse printsiibi autor. Kas suurte objektide, näiteks kirjutuslaua, hotelli ja mägede reaalsus hakkab käituma nagu elementaarosakeste reaalsus? Heisenbergi järgi saame osakestest rääkida vaid ligikaudselt, kirjeldades nende olekuid, mitte osakesi endid. Alles siis, kui hotelli külalised muudavad oma mõtteviisi küsimuselt „mis objekt on” küsimusele „millises olekus objekt on”, suudavad nad mõista, mis nendega ja nende ümber toimub. Nad tulid „Les Moires’i”, et vaadata maailma kõrgmäestiku vaatepunktist. Üldpilti haarates otsida sügavamat