Võõras, Albert Camus’ romaani põhjal

Prantsuse keelest tõlkinud Laima RAPŠYTĖ.

Kirjanduse Nobeli preemia laureaadi Albert Camus’ raamatul põhineva lavastuse „Võõras“ on lavastanud Sloveenia lavastaja Jernej Lorenci, keda peetakse tänapäeva Sloveenia teatri juhtfiguuriks ning üheks Euroopa omanäolisemaks, läbinägelikumaks ja uuenduslikumaks teatriloojaks.

Romaan „Võõras“ käsitleb ükskõiksust, üksildust ja absurdseid kokkusattumusi. See jutustab peategelase Meursault’ elu lühikesest perioodist ja tema kohtuprotsessist. Keeldunud endale või teistele valetamast ning trotsinud ühiskonna kehtestatud reegleid, satub Meursault kummaliste kokkusattumuste ahelasse. Lõpuks mõistetakse ta süüdi mitte võimaliku kuriteo, vaid teistsugune olemise pärast — võõrana.

Kas tänapäeva ühiskond, mis on sallivam kui kunagi varem, kaitseb aktiivselt inimõigusi ja astub välja nõrgemate eest, suudab tõepoolest aktsepteerida neid, kes on teistsugused? Kas on inimesi, kes on teistsugused ja keda kõik haletsevad, ning teisi, keda mitte? Milles seisneb erinevus? Kuidas tunneksite end, kui püüaksite kohtus oma motiive selgitada, kuid teile esitataks ikka ja jälle samu suunavaid küsimusi ning mõistaksite, et kedagi ei huvita tegelikult teie vastused? Kas võitleksite või annaksite alla?

Lavastaja Jernej Lorenci sõnul on Meursault 20. sajandi kirjanduse ja filosoofia ikooniline kuju:

„Kõrvaline, mässaja, kõigest ja kõigist eraldunud. Ta vaatleb maailma oma kesta seest. Tal pole oma seisukohta. Kas tema „eraldatusel“ on filosoofiline tähendus või on see lihtsalt viis vastu pidada? Kas Meursault on veidrik või hoopis nägija? Kuidas kirjeldaksime teda tänapäeval, kui elame kiirete hinnangute ja mustvalgete tõdede ajastul? Nüüd, mil meilt oodatakse, et meil oleks kõige kohta selge arvamus ja et oleksime alati kindlalt „poolt“ või „vastu“? „Poolt“ või „vastu“ — sellest on saanud justkui kõikehõlmav jumalik käsk, uus katekismus: poolt / vastu, kas üks või teine. Elame ajal, mil oleme peaaegu uhked oma üldistatud ja lihtsustatud arvamuste üle kõiges. Mil oleme raevus, ärritunud, nii vihased, et näib, nagu oleksime kohe plahvatamas. Mil hoiame kogu jõust kinni oma tõest, võitleme oma erakordse õiguse eest — selle ühe ja ainsa tõelise eest? Me kõik lehvitame oma väikeste õiguste lippe. Lippude ja loosungite meri — sellised me olemegi! Ja vähehaaval upume rumalusse, mis muutub üha ähvardavamalt tõeliseks verevalamiseks.“

Lisaks arvukatele Sloveenias saadud tunnustustele on Lorenci pälvinud ka palju auhindu välismaal. Olulisemate seas on uue teatrireaalsuse auhind (2017) ja Belgradi rahvusvahelise teatrifestivali (BITEF) auhind (2013).

Oma töös väldib lavastaja klassikalist dramatiseeringut ning see lavastus pole erand. Camus’ romaan „Võõras“ moodustab lavastuse dramaatilise selgroo, kuid loomeprotsessi käigus ammutavad näitlejad ja loominguline meeskond inspiratsiooni ka teistest asjakohastest tekstidest, tänapäeva kontekstidest ning loojate isiklikest kogemustest. Üheskoos kujundavad need romaanist originaalse ja päevakajalise tõlgenduse.

Lavastust rahastavad: