Juan Pablo Troncoso. Tramm nimega Iha

Näidendi tõlkis hispaania keelest Agnė PULOKAITĖ. Tšiilist pärit lavastaja, näitleja, näitlemisõpetaja ja „La Re-sentida“ asutaja Marco Layera toob Leedus lavale oma esimese lavastuse. Tema töid on esitletud maailma mainekaimatel rahvusvahelistel teatrifestivalidel, sealhulgas Avignoni festivalil. Teatro Municipal de Las Condes’i noorte teatrifestivalil pälvis Marco Layera parima näidendi auhinna. Ta on saanud ka Tšiili ülikooli Eugenio Guzmani auhinna ning olnud nomineeritud Tšiili rahvuslikule kunstiauhinnale Premio Altazor a los Artes Nacionales.

Tšiili näitekirjaniku Juan Pablo Troncoso näidendil põhinev lavastus lähtub Tennessee Williamsi „Trammist nimega Iha“ ning jälgib selle keskset tegelast Blanche’i (näitleja Vitalija Mockevičiūtė), kes naaseb pärast ebaõnnestunud elu ühes Euroopa suurlinnas lämmatavalt umbse Leedu argipäeva. Ta tuleb Berliinist tagasi vastumeelselt, varjates oma kunstnikukarjääri läbikukkumist. Tema edumeelsed ideed põrkuvad kodulinna tardunud konservatiivsusega, mida kehastab tema armastatud õde (näitleja Dalia Michelevičiūtė), kes on hiljuti abiellunud mehega, kes elab koos temaga hooldekodus (näitleja Algirdas Gradauskas).

Peategelase suured unistused kuulsaks kunstnikuks saada pole täitunud. Ta on tagasi Ida-, mitte Lääne-Euroopas, aja koorma all, ärritunud oma vananevast kehast ja tundest, et teda pole kellelegi vaja. Tema tütar (näitleja Augustė Ona Šimulynaitė) alles kujundab oma unistusi: ta tahab saada kuulsaks stand-up-koomikuks. Noor naine viskab nalja oma pere ja ema üle ning tögab riike, mis asuvad Leedust veelgi kaugemal idas.

Selgelt iroonilise lavastuse tegevus toimub kuumuse käes lämbuvas hooldekodus. Siin seisavad tegelased silmitsi mitte ainult kehalise allakäigu ja üksindusega, vaid ka iha, fantaasia ja pettekujutelmadega; jutt hiljuti surnud hooldustöötajast osutab hooldustöö karmile ja keerulisele tegelikkusele. Kuumalaine pole pelgalt meteoroloogiline nähtus, vaid emotsionaalne seisund, ühiskondlik sümptom ja talumatu pinge. Keha läheb kuumaks, mälestused löövad lõkkele, saladused hakkavad aurustuma. Ventilaatorid pöörlevad vaevu ja higi voolab vaikselt mööda nägusid.

Lavastus on vaheldumisi valus ja koomiline mõtisklus täitumata jäänud lubadustest. See mõtiskleb peresidemete, tänapäeva noorte ja uue kinnismõtte, hooldamise raskuste ning hüljatuse üle. Teos räägib kehadest, mida tänapäeva maailm on õppinud ära kasutama ja unustama. Lääne- ja Ida-Euroopat kujutatakse siin kui kurnatud maailma kaht jäänukit – varemeid, millest ei kasva enam midagi uut.