Gustave Flaubert’i romaani „Madame Bovary“ ainetel

Tõlgitud Agnė PULOKAITĖ ingliskeelse tõlke põhjal

„Ta tahtis poega; (...) ta oleks pannud talle nimeks George ning mõte poisi sünnitamisest tundus talle kauaoodatud kättemaksuna kogu varasema elu abituse eest. Mees on vähemalt vaba (...) Ta sünnitas ühel pühapäeval umbes kell kuus hommikul, kui päike tõusis. „See on tüdruk!“ ütles Charles.“

Üks põhjus, miks Gustave Flaubert’i romaan „Madame Bovary“ on endiselt nii kõnekas, peitub selles, et peategelase Emma soovid pole täielikult tema enda omad. Need lähtuvad patriarhaalsest kujutlusilmast, mis kujundab tema arusaama armastusest, õnnest, ilust ja eneseteostusest. See, mis näib sügavalt isiklik, on tegelikult kujundatud ühiskondlike ootuste poolt ammu enne seda, kui ta nimetab seda oma isiklikuks valikuks. Tänapäeval võiks seda protsessi kirjeldada sotsiaalse algoritmina: kultuuriliste lugude, kujutiste ja normide võrgustikuna, mis mõjutab vaikselt kõiki meie püüdlusi ja fantaasiaid. Tänapäevased sotsiaalmeedia vood ja soovitussüsteemid toimivad samamoodi nagu romantilised romaanid, mida Emma loeb. Need esitavad meile lakkamatult kirgede, edu ja õnne mudeleid, õpetades meile mitte ainult seda, mida ihaldada, vaid ka seda, kuidas ihaldada. Emma tragöödia ei seisne liigsetes soovides, vaid tema püüdluses saavutada ideaale, mis on talle peale surutud. Selles mõttes pole ta erand, vaid silmatorkavalt tänapäevane kuju, kes on lõksus individuaalse vabaduse lubaduse ja tema soove kujundavate nähtamatute jõudude vahel.

Oliver Frljić, üks Euroopa silmapaistvamaid lavastajaid, keda kriitikud nimetavad sageli teatriprovokaatoriks, lõi Leedu Rahvuslikus Draamateatris Franz Kafka teosel põhineva lavastuse „Metamorfoos“. Nüüd esitleb ta uut adaptsiooni ja uut lavateost, mis põhineb Gustave Flaubert’i romaanil „Madame Bovary“. Lavastaja sõnul ei tulene Emma allakäik romaanis moraalsest läbikukkumisest ega ohvri saatusest. See lähtub eksistentsi keskmes olevast vastuolust: peategelast õhutatakse ihaldama vabadust, romantikat ja eneseteostust, kuid ühiskond, mis need soovid loob, pakub nende teostamiseks vähe võimalusi. Emma heitlus käib selle vahel, mida ta on õppinud tahtma, ja selle vahel, kelleks maailm tal saada lubab.

„Selle asemel et Emmat hukka mõista, uurib lavastus mehhanisme, mis ta loovad. See käsitleb „Madame Bovaryt“ mitte ainult ühe naise täitumata soovide loona, vaid ka uurimusena ühiskondlikest jõududest, mis meie soove kujundavad. Emma saatus näitab, kuidas identiteet, fantaasiad ja ambitsioonid kujunevad lugude kaudu, mille pärime enne, kui tunneme need enda omadena ära. Teine põhjus, miks see teos tundub nii tänapäevane, on see, et me ei tea kunagi päris kindlalt, kelle häält kuuleme. Mõnikord näib lause kuuluvat jutustajale, siis kõlab see äkki Emma mõtte, ühiskondliku klišee või isegi meie, lugejate, hinnanguna. Flaubert kustutab neid piire pidevalt, muutes keeruliseks eristada vaatlust ihast, irooniat siirusest või kriitikat samastumisest. Selle asemel et öelda, mida Emmast arvata, tõmbab romaan meid keele sisse, mis teda kujundab,“ ütleb Ada.