Pärast Sophoklese „Antigonet“

Tõlkinud vanakreeka keelest Antanas DAMBRAUSKAS

Näib, et kuni viimase ajani elasime ajas, mil arvasime, et oleme ajaloost saadud õppetunnid selgeks saanud. Ometi on õpikutes kirjeldatud kõige süngemad stsenaariumid tänapäeval taas tegelikkuseks saamas. Kust leida vastuseid? Kuhu vaadata, kui ajalugu – veel nii hiljuti – püüab saada meie tulevikuks?

Demokraatia hällis, Vana-Kreekas sündinud Sophoklese tragöödia „Antigone“ toob esile igivana väärtuste kokkupõrke, konflikti kahe poliitilise tõe vahel, mida lavastaja Kamilė Gudmonaitė uurib oma vaatenurgast.

„Kuigi Euroopa on praegu endiselt liberaalsete demokraatiate ühendus, võime näha külgetõmmet ideoloogiliste alternatiivide poole. Liberaalne kord on kaotamas oma emotsionaalset kaalu; näeme pettumust selles ja isegi demokraatias endas. Globaliseerumist tajutakse ohuna, majanduslik ebavõrdsus kasvab ning üha rohkem inimesi pöördub populistlike parempoolsete parteide poole, mis pakuvad „selgeid vaenlasi“ ja „lihtsaid lahendusi“, tuttavaid eepilisi lugusid ja nende kangelasi, mis ei nõua pikki ja „tulemusetuid“ arutelusid. Kõik see toimub geopoliitilise kriisi ja jätkuvate sõdade taustal. Usun, et siin ei kulge rindejoon eelkõige mööda füüsilist piiri, vaid väljendub ideoloogiliste maailmamõistmisviiside kokkupõrkes. Nagu meie lavastuses, saab Sophoklese „Antigonest“ Euroopa ideoloogiate rindejoon,“ ütleb lavastaja.

Näidend seab vastamisi Antigone ja Kreoni – tegelased, kes esindavad kaht eri suunda. Antigone võitleb oma veendumuste ja venna au eest, valitseja Kreon nõuab aga seadustele ja avalikule korrale allumist. Tragöödia tundub asjakohasem kui kunagi varem: see pakub Euroopast intellektuaalset läbilõiget ja näitab, kuidas tõe otsimine põrkub selle konstrueerimisega. Kuid kas meie paljuhäälses maailmas saab üldse veel rääkida vaid kahest tõest?

Parafraseerides nüüdisaja kultuuri, meedia ja politoloogia professorit Bonnie Honigit, kes on uurinud „Antigonet“ poliitilisest vaatenurgast: antiikaeg ei muutu olevikuks, vaid eksisteerib sellega suhtes. Milline on see suhe tänapäeval? Kas kriisis saab üldse eksisteerida selline tõde, nagu me seda varem tundsime? Ja lõpuks: kui arutelu on demokraatia mootor, miks on meil endiselt nii raske rääkida?