Pärast Sophoklese tragöödiat: „Antigone“

Tõlkinud vanakreeka keelest Antanas DAMBRAUSKAS.

Näib, et veel hiljuti elasime ajal, mil arvasime, et oleme ajaloost õpitud õppetunnid selgeks saanud. Ometi on õpikutes kirjeldatud kõige mustemad stsenaariumid tänapäeval taas tegelikkuseks saamas. Kust otsida vastuseid? Kuhu vaadata, kui mitte nii kauge ajalugu püüab saada meie tulevikuks?

Demokraatia hällis, Vana-Kreekas sündinud Sophoklese tragöödia „Antigone“ toob esile igavese väärtuste kokkupõrke, konflikti kahe poliitilise tõe vahel, millele lavastaja Kamilė Gudmonaitė keskendub.

„Kuigi Euroopa on tänapäeval endiselt liberaalsete demokraatiate ühendus, näeme, et ideoloogilised alternatiivid tõmbavad inimesi ligi. Liberaalne kord kaotab oma emotsionaalset kaalu; näeme pettumust selles ja isegi demokraatias endas. Globaliseerumist tajutakse ohuna, majanduslik ebavõrdsus kasvab ning üha rohkem inimesi pöördub populistlike parempoolsete parteide poole, mis pakuvad „selgeid vaenlasi“ ja „lihtsaid lahendusi“ – tuttavaid eeposi ja nende kangelasi, mis ei nõua pikki ja „tulemusteta“ arutelusid. Kõik see toimub geopoliitilise kriisi ja jätkuvate sõdade taustal. Arvan, et siin ei kulge rindejoon eelkõige füüsilisel piiril, vaid maailma kujundavate ideoloogiliste mõtteviiside kokkupõrkes. Nagu meie lavastuses, saab Sophoklese „Antigonest“ Euroopa ideoloogiate rindejoon,“ ütleb lavastaja.

Lavastus viib konflikti Antigone ja Kreoni, kaks eri suunda esindavat tegelast. Antigone võitleb oma veendumuste ja venna au eest, valitseja Kreon aga nõuab seaduste ja avaliku korra järgimist. Tragöödia tundub aktuaalsem kui kunagi varem, avades Euroopa intellektuaalse läbilõike ja näidates, kuidas tõe otsimine vastandub selle konstrueerimisele. Kuid kas meie paljuhäälses maailmas saame ikka rääkida ainult kahest tõest?

Parafraseerides nüüdisaja kultuuri, meedia ja politoloogia professorit Bonnie Honigit, kes on käsitlenud „Antigonet“ poliitilisest vaatenurgast: antiikaeg ei muutu olevikuks, vaid eksisteerib sellega seoses. Milline on see seos tänapäeval? Kas kriisiajal saab tõde olemas olla nii, nagu me seda varem tundsime? Ja viimaks: kui arutelu on demokraatia mootor, miks on meil endiselt nii raske rääkida?