Eglė Švedkauskaitė: FOSSILIA

Dalia Grinkevičiūtė teosest *Lietuviai prie Laptevų jūros* inspireerituna saab välismaal filmi õppiv Poeg ülesande luua dokumentaalne portree. Mõningase kõhklusega valib ta portreteeritavateks oma perekonna: Ema, Isa ja Õe. Kui ta naaseb oma kodulinna Kaunasesse, ootab teda tõeline aare: muuseumitöötaja kutsub perekonda vaatama käsikirja, milles on kirjas Isa tädi mälestused Siberisse küüditamisest. Käsikiri leiti hiljuti vanavanemate maja aiast. Noormees hakkab tasapisi uurima mitte ainult viiskümmend aastat maa all lebanud käsikirja, vaid ka oma perekonna minevikku ning mõistma, kuidas see kujundab pereliikmete suhteid tänapäeval.

Kuigi E. Švedkauskaitė on loonud näidendi tegelaste jaoks väljamõeldud perekonna, tugineb ta ka päriselt aset leidnud sündmustele: 1991. aastal kaevati Kaunases Žaliakalnise linnaosas Perkūno pst 60 juures kogemata maa seest välja purk. Selle sees olid lahtised lehed Dalia Grinkevičiūtė Siberi-mälestustega. Käsikirja peeti kadunuks, sest Grinkevičiūtė ise oli seda mitu aastakümmet varem tulutult otsinud. Dalia Grinkevičiūtė teos pole üksnes üks leedu kirjanduse liigutavamaid teoseid ja kooli õppekava osa, vaid see on tõlgitud ka viieteistkümnesse keelde. See on tähelepanuväärne kunstiteos inimlikkuse säilitamisest ebainimlikes tingimustes ehk autori enda sõnul „monument Põhja ohvritele“.

„Panin näidendile nimeks *Fossilia*, mõeldes kõigele, mis teose kontekstis päevavalgele tuuakse – mitte ainult käsikirja sisaldavale purgile, vaid ka tegelaste tunnetele ja mõtetele. Selles näidendis püüame kujutada noore inimese vajadust küsida vanematelt perekonna ajaloo kohta ning uurida vanema põlvkonna kogemusi. Lavalist tegevust veab noor looja, kes esindab niinimetatud teraapiapõlvkonda: see põlvkond tahab asjad läbi rääkida ja suhteid „korda teha“ ning tunda turvatunnet, mida teadmised pakuvad. On ilmselt üsna loomulik, et need meist, kes kasvasid üles avatuse, demokraatia ja tehnoloogia maailmas, küsimusi esitavad, kuid küsimused mineviku kohta ja katsed sellele hinnangut anda muutuvad sageli vastasseisuks. Suhe vanematega on selles näidendis väga oluline. Tähtis on ka see, et noored tunneksid huvi küüditamise vastu – mitte kui muuseumieksponaadi, vaid seepärast, et nad tahavad mõista, kuidas nad ise sellises olukorras käituksid ja kas suudaksid ellu jääda,“ ütleb näidendi lavastaja ja dramaturg Eglė Švedkauskaitė.

Näidendit rahastab Leedu Vabariigi kultuuriministeerium. See kuulub Leedu Vabariigi kultuuriministeeriumi kultuuripassi programmi.