Juan Pablo Troncoso: Soovid

Tõlkinud hispaania keelest Agnė PULOKAITĖ.

Tšiili lavastaja, näitleja, näitlejaõpetaja ja „La Re-sentida“ asutaja Marco Layera loob Leedus oma esimese lavastuse. Tema töid on esitletud maailma mainekaimatel rahvusvahelistel teatrifestivalidel, sealhulgas Avignonis. Teatro Municipal de Las Condese noorte teatrifestivalil pälvis Marco Layera parima näidendi auhinna. Ta on saanud ka Tšiili ülikooli Eugenio Guzmáni auhinna ning olnud nomineeritud Tšiili riikliku kunstiauhinna Premio Altazor a los Artes Nacionales kandidaadiks.

Lavastus põhineb kaasmaalase Juan Pablo Troncoso näidendil ning lähtub Tennessee Williamsi teosest „Tramm nimega Iha“. See jälgib peategelast Blanche’i (Vitalija Mockevičiūtė), kes naaseb pärast läbikukkunud elu ühes Euroopa suurlinnas talumatult lämbesse Leetu. Ta pöördub vastumeelselt Berliinist tagasi, varjates oma kunstilist läbikukkumist. Tema progressiivsed ideed põrkuvad kodulinna tardunud konservatiivses keskkonnas müüriga. Seda kehastab tema armastatud õde (Dalia Michelevičiūtė), kes abiellus hiljuti mehega, kes elab temaga hooldekodus (Algirdas Gradauskas).

Peategelase ambitsioonikad unistused kuulsaks kunstnikuks saada pole täitunud. Ta on tagasi Ida-, mitte Lääne-Euroopas; aeg rõhub teda, tema vananev keha ärritab teda ning ta tunneb, et teda pole kellelegi vaja. Samal ajal kujundab tema tütar (Augustė Ona Šimulynaitė) alles oma unistusi: ta tahab saada kuulsaks püstijalakoomikuks. Noor naine naljatleb oma pere ja ema üle ning pilab riike, mis asuvad Leedust veelgi kaugemal idas.

Irooniast tulvil lavastuse tegevus toimub kuumusest lämbuvas hooldekodus. Siin seisavad tegelased silmitsi nii kehalise allakäigu ja üksinduse kui ka ihade, fantaasiate ja luuludega. Jutt hiljuti surnud hooldustöötajast kõneleb hooldustöö karmist ja raskest tegelikkusest. Kuumalaine pole pelgalt meteoroloogiline nähtus: see on emotsionaalne seisund, ühiskondlik sümptom ja väljakannatamatu pinge. Kehad kuumenevad, mälestused lahvatavad ning saladused hakkavad aurustuma. Ventilaatorid pöörlevad vaevu, higi voolab vaikselt mööda nägusid.

Lavastus on kord valus, kord koomiline mõtisklus lubadustest, mis jäid täitmata. See mõtiskleb peresidemete, tänapäevase nooruse ja uudsuse kinnisidee, hooldamise keerukuse ning hooletusse jätmise üle. Teos räägib kehadest, mida tänapäeva maailm on õppinud ära kasutama ja unustama. Lääne- ja Ida-Euroopat kujutatakse siin kui kurnatud maailma kaht jäänukit – varemeid, millest ei kasva enam midagi uut.