Kazys Binkis: Atžalynas

Kazys Binkise 1938. aastal kirjutatud *Atžalynase* keskmes on noormees, keda süüdistatakse kuriteos, mida ta pole toime pannud. Isegi põlatuna ei ütle ta oma väärtustest lahti ning usub jätkuvalt ellu ja teistesse inimestesse. See on hoogne ja kaasahaarav draama, milles peegelduvad sõdadevahelise Leedu optimism ja ohvrivalmidus – väärtused, millest tänapäeval nii väga puudu on. Lavastaja Jonas Vaitkuse sõnul võiks see teos olla kevadvihmaks tänases teatris, mis on pööranud selja põhiväärtustele ning kaldub hävitamise ja eitamise poole. Lavastaja kutsus lavastuses kaasa tegema nii kogenud näitlejad kui ka Leedu Muusika- ja Teatriakadeemia näitlejatudengi kursuse üliõpilased, kelle juhendaja ta on. Nii entusiastliku loomingulise meeskonna esituses on *Atžalynas* suurepärane võimalus avastada taas Leedu klassikalist draamat.

„Seda näidendit kirjutades petsin teatrit mõneti selles mõttes, et näidend osutus noortele mõeldud teoseks; see vanuserühm on aga väga lai – umbes 12. eluaastast kuni 60. eluaastani ja kaugemalegi.” (Kazys Binkis)

Lavastaja Jonas Vaitkus:

„Tänapäeval on põhjust pöörduda tagasi mõne sellise asja juurde, milles väärtuste vaim on vastu pidanud. Meie vaatenurgast võib see tunduda lihtne, liigagi siiras ja primitiivselt sentimentaalne, kuid selles teoses öeldud sõnade taga on teatav kirkus. Tahan naasta *Atžalynase* puhtuse juurde. Ent selles aines on ka hävitav alge. Näidendis puudutatakse seda vaid väga põgusalt, kuid see näitab, kuidas edasiminek ja vastupidine areng – tehniline progress ja vaimne taandareng – „edenevad”; just seda näeme praegu. Need „käärid” näitavad, et hävituslikud suundumused on nii jõudsalt õitsele puhkenud, et *Atžalynas* võib tänapäeva laval olla nagu kevadvihm.

„Selles lavastuses otsin dokumentaalset realismi ja näitlejatelt sisemist tunnetust. Oluline on, et neil oleks selged veendumused ja maailmatunnetus ning oskus vaadata inimest sügavalt ja tõsiselt – mitte kedagi keerulist, moondunut, segaduses, muserdatut, ennast mõista suutmatut, raha ja emotsionaalsete kirgede keskel instinktide ajel elavat, vaid inimest, kellel on lootust ja tulevik, kes usub, et inimelu on suurim väärtus. Alles siis, kui vaatad elu sünnist kuni viimse hingetõmbeni, hakkad mõistma, kui hilja, kui väga hilja saavad inimesed sellest kõigest aru: nad kardavad elada, tunda ja oma elu eest vastutada. Lugedes seda selget „luuletust”, milleks *Atžalynas* on, muutuvad need asjad vajalikuks nii meile kui ka selle lavastuse kallal töötavatele inimestele.”