Gustave Flaubert’i romaani põhjal: „Madame Bovary“

Adaptatsiooni tõlkinud inglise keelest Agnė PULOKAITĖ

„Ta tahtis poega; (...) oleks pannud talle nimeks George ning mõte poisslaps ilmale tuua tundus kaua oodatud kättemaksuna kogu abituse eest, mida ta oli varasemas elus tundnud. Mees on vähemalt vaba (...) Ta sünnitas ühel pühapäeval hommikul umbes kella kuue paiku, kui päike tõusis. „See on tüdruk!“ ütles Charles.“

Üks põhjus, miks Gustave Flaubert’i romaan „Madame Bovary“ on endiselt nii kõnekas, on see, et peategelase Emma soovid pole täielikult tema enda omad. Need lähtuvad patriarhaalsest kujutlusmaailmast, mis annab sõnad tema arusaamale armastusest, õnnest, ilust ja eneseteostusest. See, mis näib sügavalt isiklik, on tegelikult kujundatud ühiskondlike ootuste poolt juba ammu enne, kui Emma nimetab seda enda väidetavalt isiklikuks valikuks. Tänapäeval võiks seda protsessi kirjeldada sotsiaalse algoritmina: kultuuriliste jutustuste, kujundite ja normide võrgustikuna, mis mõjutab vaikselt meie kõigi püüdlusi ja fantaasiaid.

Tänapäeva sotsiaalmeedia vood ja soovitussüsteemid toimivad nagu romantilised romaanid, mida Emma loeb. Need esitavad pidevalt kirglikkuse, edu ja õnne eeskujusid ning õpetavad meile mitte ainult seda, mida ihaldada, vaid ka seda, kuidas ihaldada. Emma tragöödia ei seisne ülemäärastes soovides, vaid tema püüdluses saavutada ideaale, mis talle peale surutakse. Selles mõttes pole ta erand, vaid üllatavalt kaasaegne tegelane, kes jääb individuaalse vabaduse lubaduse ja tema soove kujundavate nähtamatute jõudude vahele.

Oliver Frljić, üks Euroopa silmapaistvamaid lavastajaid, keda kriitikud sageli teatriprovokaatoriks nimetavad, tõi Leedu Rahvuslikus Draamateatris lavale Franz Kafka teose põhjal valminud „Metamorfoosi“. Nüüd esitleb ta Gustave Flaubert’i romaanil „Madame Bovary“ põhinevat uut adaptatsiooni ja uut lavastust.

Lavastaja sõnul ei tulene Emma hukatus romaanis ei moraalsest läbikukkumisest ega ohvri saatusest. See sünnib eksistentsi keskmes olevast vastuolust: Emmat innustatakse ihkama vabadust, romantikat ja eneseteostust, kuid seesama ühiskond, mis need soovid esile kutsub, pakub nende teostamiseks vähe võimalusi. Emma võitlus käib selle vahel, mida teda on õpetatud tahtma, ja selle vahel, kelleks maailm tal saada laseb.

„Selle asemel et Emmat hukka mõista, uurib lavastus mehhanisme, mis ta loovad. „Madame Bovary“ käsitletakse siin mitte ainult ühe naise täitumata elu loona, vaid ka uurimusena ühiskondlikest jõududest, mis meie soove kujundavad. Emma saatus näitab, kuidas identiteet, fantaasiad ja ambitsioonid kujunevad lugude kaudu, mille pärime enne, kui tunneme neis ära enda omad.

„Veel üks põhjus, miks see teos mõjub nii kaasaegsena, on see, et me ei tea kunagi päris täpselt, kelle häält kuuleme. Vahel näib lause kuuluvat jutustajale, kuid siis kõlab see äkitselt Emma mõttena, ühiskondliku stampväljendina või isegi meie endi hinnanguna lugejatena. Flaubert kustutab neid piire pidevalt, mistõttu on raske eristada vaatlust ihast, irooniat siirusest või kriitikat samastumisest. Selle asemel et öelda meile, mida Emmast arvata, kaasab romaan meid keelde, mis teda kujundab,“ ütleb Ada.