Laura Kutkaitė: Tiresiase rinnad

Oma teises lavastuses Leedu Rahvuslikus Draamateatris võtab Laura Kutkaitė lähtepunktiks prantsuse luuletaja, näitekirjaniku ja romaanikirjaniku Guillaume Apollinaire’i (1880–1918) sürrealistliku teose „Tiresiase rinnad“. 2022. aastal pälvis ta Dresdeni Fast Forwardi festivalil debüütlavastuse „Sireenide vaikus“ eest parima noore Euroopa lavastaja tiitli. Koos näitlejatega loob ta uue teksti, sidumata end algupärase näidendiga. Koos loomingulise meeskonna ja näitlejatega loob ta assotsiatsioonide sürrealistliku maailma, mille loogika sarnaneb kohati meid ümbritseva maailmaga rohkem, kui meile meeldiks.

G. Apollinaire’i teoses mässab sininäoline Thérèse oma mehe vastu. Tal kasvavad habe ja vuntsid ning ta hüüab, kui mehelikuna ta end tunneb. Thérèsest saab Tiresias (pime prohvet Kreeka mütoloogias), mistõttu otsustab Thérèse’i mees ise lapsi sünnitada. Teose lõpus naaseb Thérèse selle juurde, kelle eest ta oli põgenenud.

„Näidendit lugedes mõjusid mulle sügavalt kaks asja: naise kujutamine tugevana üksnes siis, kui ta on mees, ja naise taandamine emakaks. Ja võib-olla kõige rohkem Thérèse’i naasmine oma mehe juurde. Tahan viia publiku assotsiatsioonidele rajatud kaleidoskoopilisse koreograafilisse unenäosse. Mind huvitab etenduse loomine lavalise poeemina. Tahan saata Thérèse’i veel kord Abikaasa juurde tagasi, kohtuda vanema Thérèse’iga ja küsida temalt: kas ta kahetseks seda sammu? Kas ta tunneks süümepiinu? Sellest saab peaaegu vastuseta retooriline küsimus, mis on seotud inimeste uskumuste ja pealesurutud ühiskondlike konstruktsioonidega ning sügavalt juurdunud arusaamadega naiselikkusest ja mehelikkusest.

„Minu selgelt feministliku hoiaku tõttu meenutavad mu lavastused manifesti, kuid neis on alati ka mõra. Selle teose keskmes on sügav kahtlus manifesti koostamise akti enda suhtes. Selles lavastuses ma ei kinnita, vaid küsin. Seetõttu tunnen esimest korda lootust. Tahan, et „Tiresiase rinnad“ (amputeerin Apollinaire’ilt halastamatult ühe rinna) oleks dialoog soolisuse, dissidentliku seksuaalsuse ja oma keha üle otsustamise õiguse teemal. Me peame pidevalt võitlema õiguse eest oma kehale, sest sellel on ka avalik mõõde. Keha kui meie oleviku kõige radikaalsem väljendus on teatris ja mujal tänapäeva sotsiaalne nähtus, lahinguväli. Lavastuses saab sellest esmane ruum, kus tõstatame küsimusi sõja halastamatu metafoori kaudu,“ ütleb lavastaja Laura Kutkaitė.