Asjad, mida ma ei julgenud öelda, ja nüüd on liiga hilja

2010. aastal sai Jaapanis Otsuchi linnast pärit Itaru Sasaki teada, et tema armastatud nõbu on surmavalt haige ja tal on elada jäänud vaid kolm kuud. Pärast nõo surma paigaldas Sasaki oma aeda vana telefoniputka, et saaks iga päev lahkunuga rääkida ja lasta oma sõnadel tuulel minema kanda. 2011. aastal tabas Otsuchi piirkonda tsunami, milles hukkus 10 protsenti linna elanikest. Tasapisi kuulsid inimesed telefoniputkast ning hakkasid külastama Itaru Sasaki aeda, et helistada oma kaotatud lähedastele.

Alates 1. märtsist 2022 on Leedu Rahvusooperi ja Balletiteatri ees seisnud vana taksofon, mis on identne Jaapanis asuva „tuuletelefoniga“. Inimesi kutsuti läbi astuma ja „helistama“ neile, kellele nad polnud õigel ajal jõudnud öelda seda, mida tahtsid, ning nüüd oli juba liiga hilja. Rohkem kui kuue kuu jooksul tõsteti telefonitoru umbes 4000 korda. Kõigi ehtsate lugude helisalvestistest sai ooperi libreto alus.

Taksofoni-ooper „Asjad, mida ma ei julgenud öelda, ja nüüd on liiga hilja“ on õrn, peen, helendav ja lootusrikas lugu leinavast inimesest. Samal ajal on see selge läbilõige aladest, mille lein avab, teekond kohtumise, leppimise ja maailma tervikuna kogemise poole.

Lavastuse loojad lavastusest:

„Taksofoni-ooper on poeem inimese kaduvusest. Laval ilmuvad ja kaovad hämaruses peened, inimlikud ja mõnikord humoorikad kujundid siit- ja teispoolsusest: kehad ja esemed tekivad ja kaovad. Kõik möödub — inimesed, aeg, paigad, asjad, sündmused.“
—Kamilė Gudmonaitė, lavastaja ja dramaturg

„Minu suhe selle teosega — või täpsemalt öeldes taksofoni juurde jäetud möödujate „kõnede“ salvestistega — muutus pidevalt. Pika loomeprotsessi igas etapis avastasin uue viisi, kuidas vaadata seda, mida iga inimene putkas ütles. Algul kuulasin neid väga avameelseid avaldusi justkui väljastpoolt; nüüd mõtestan neid uuesti, asetades end helistajate või nende adressaatide olukorda. See ooper esitas märkimisväärseid väljakutseid: kuidas luua meis igaühes peituv sisemine helimaastik ja kuidas tuua teatrilavale kõnede sageli sügavalt tundlik ja peen sisu — olemise pühadus? Siin muutuvad muusika ja heli nähtamatuks vahendajaks, energiaks, mis liigub ja kõneleb sellest, mida me ei julgenud öelda, ja nüüd on liiga hilja.“
—Dominykas Digimas, helilooja

„Selle teose lavakujundus on vahepealne ruum, justkui sisemaailma peegeldus, kohtumine, kus on tajutav suhe teispoolsusega. Tegevus toimub üleminekuruumis, mis toob esile liminaalsed seisundid ning kus argielu põimub kaduvuse ja ebakindlusega. Teose visuaalne atmosfäär on pühendatud elule ja surmale, lähedusele ja igatsusele.“
—Barbora Šulniūtė, stsenograaf ja videoprojektsiooni kontseptsiooni autor

Lavastuse produtsendid:
Partnerid:
Rahastajad: Leedu Vabariigi Kultuuriministeerium, Leedu Kultuurinõukogu, Vilniuse linnavalitsus

Teose arendamine algas 2021. aastal LNOBT ja Operomanija ühise projekti „Operos genomas“ („Ooperi genoom“) raames.