See, mis on kirjutatud minu lihasse – 23. november

Lavastuses „See, mis on kirjutatud minu lihasse“ on laval inimene, kuid ta ei ole peategelane. Ta viibib Ruumis. Tavalises kortermajas. Inimene on Ruumi meelevallas ning Ruumil on oma tahe ja võime sündmuste kulgu dikteerida. Ruum nõuab oma elanikelt teenimist, pakkudes vastutasuks kodusoojust, turvatunnet, kuiva kohta ja katust pea kohal, kui halb ilm meid oma kuuti ajab. Vastutasuks parandame katust, küürime põrandaid, vahetame tapeeti, parandame logiseva lauajala, peseme pesu, klopime vaipu, anname teada veenäidud, küürime trepikoda, värskendame tualetti, kütame ahju ja lapime laudlina. Vannitoa äravool on jälle umbes, peaks vist hakkama süüa tegema, pliit on nii must, kohvi jaoks pole piima, pärast tuleb poest läbi astuda ja hommikuks leiva peale vorsti ka võtta. Kes seal jälle niimoodi akna all signaalitab… Marika Vaariku, Lauri Lesti ja Urmas Lüüs’i lavastus vaatab maailmade vahele. See on ühtaegu teatrilavastus ja ruumiinstallatsioon, helimaastike kollaaž ning antropoloogiline vaatlus. Lavastuses kerkivad esile argised hetked ja eksistentsiaalsed puhangud; keskmes on tegelikkus, võib-olla ka hüperreaalsus — kõik, mis igas Ruumis tekib ja jääb märkamata. Autorid ja esitajad: Marika Vaarik, Lauri Lest, Urmas Lüüs. Esietendus 5. septembril 2026 Ekspeditsiooni stuudios Krulli majas. Urmas Lüüs on oma kohapaigaga seotud installatiivsetes uurimustes liikunud üha kõikehõlmavamate ja totaalsete ruumide poole. Neid installatsioone võib sageli näha lavateoste tardunud sekundina, mille inimesed täidavad ise oma kujutlusvõimega. Inimesi ümbritsevad objektid toimivad omalaadsete vaimu katalüsaatoritena. Lauri Lesti loomingus on korduvaks jooneks ruumilisus ning oma installatsioonides kasutab ta sageli koduseid esemeid, mille ta heli ja valguse abil ellu äratab. Ka tema installatsioonides kogeb publik teost igast küljest, ruumiliselt.