See, mis on kirjutatud minu lihasse – 20.11

Lavastuses „See, mis on kirjutatud minu lihasse“ on laval inimene, kuid ta ei ole peategelane. Ta viibib Ruumis. Tavalises korterelamus. Inimene on Ruumi meelevallas ning Ruumil on oma tahe ja võime sündmuste kulgu dikteerida. Ruum nõuab oma elanikelt allumist, pakkudes vastutasuks kodusoojust, turvatunnet, kuiva paika ja katust pea kohal, kui halb ilm meid oma urgu ajab. Vastutasuks parandame katust, küürime põrandaid, vahetame tapeeti, parandame logisevat lauajalga, peseme pesu, klopime vaipu, teatame veemõõtja näidud, koristame trepikoda, värskendame tualettruumi, kütame pliiti ja lapime laudlina. Vannitoa äravool on jälle umbes, ilmselt tuleb hakata süüa tegema, pliit on nii must, kohvi jaoks pole piima, pärast peame poest läbi astuma ja hommikuse leiva jaoks ka vorsti ostma. Kes seal jälle akna all niimoodi signaalitab..? Marika Vaariku, Lauri Lesti ja Urmas Lüsi lavastus vaatab maailmade vahele. See on ühtaegu teatrilavastus ja ruumiinstallatsioon, helimaastike kollaaž ning antropoloogiline vaatlus. Lavastuses kerkivad esile igapäevased hetked ja eksistentsiaalsed puhangud; keskmes on tegelikkus, võib-olla ka hüperreaalsus – kõik see, mis sünnib igas Ruumis ja jääb märkamata. Autorid ja esitajad: Marika Vaarik, Lauri Lest, Urmas Lüüs. Esietendus 5. septembril 2026 Ekspeditsiooni stuudios Krulli majas. Urmas Lüüs on oma installatsioonipõhistes paikade otsingutes liikunud üha terviklikumate ja totaalsemate ruumide poole. Neid installatsioone võib sageli vaadata kui lavateostest tardunud sekundeid, mille inimene ise oma kujutlusvõimega täidab. Inimesi ümbritsevad objektid mõjuvad vaimu omapäraste katalüsaatoritena. Lauri Lesti tööde läbivaks jooneks on ruumilisus ning oma installatsioonides kasutab ta sageli olmeesemeid, äratades need heli ja valguse abil ellu. Ka tema installatsioonides kogeb publik teost igast küljest, ruumiliselt.