Üksildane lääs

Ühes Jumalast hüljatud Iiri küla nurgakeses tülitsevad kaks venda lakkamatult, vihkavad teineteist ja võitlevad surmani isegi kõige tühisemate asjade pärast. Ehkki keegi ei mäleta, millest vaen alguse sai, hakkavad mõlemad igal hommikul kohe silmad avades riidlema, nagu oleks see nende töö. Iiri päritolu Briti näitekirjaniku ja stsenaristi Martin McDonaghi näidend „Üksildane lääs” (1997), mida lavastatakse Lätis sageli, on autori Leenane’i triloogia viimane teos.

„Mind köitis selle juures teema, kuidas kõige lähedasemad pereliikmed – vennad – elavad teineteise vihkamise najal ja toidavad seda. McDonaghi kirjutamisoskus on nii hiilgav, sest ta suudab pinge äärmuseni kruvida. Kui näib, et väljapääsu pole, ilmub äkki müstiliselt hullumeelne lahendus. McDonaghi loomingut iseloomustab väga otsekohene keel – see on sünge, kuid samal ajal väga vaimukas ja naljakas ning räägib tegelikult päris palju ka sellest, kuidas meie Lätis üksteisesse sageli suhtume. Kaugele pole vaja vaadata: kui sa sõidad ja hoidku jumal, et ma teisele juhile natukenegi ebamugavust põhjustan – tema vihapurse pole sugugi väiksem kui selles näidendis. Ta võib isegi imestada, miks ma üldse sündisin!” ütleb lavastaja, tõmmates paralleele.