Enesetapp

„Kuldse Lavakrossi“ auhinnad. VMT näitleja Agnė Šataitė pälvis 2014. aastal „Kuldse Lavakrossi“ Serafima Iljinitšna peaosa eest lavastuses „Enesetapp“ ning Severiutė peaosa eest lavastuses „Onud ja tädid“ (lavastaja G. Tuminaitė). VMT näitleja Tomas Rinkūnas kandideeris 2014. aastal „Kuldsele Lavakrossile“ Kalabuškini kõrvalosa eest lavastuses „Enesetapp“.

Vilniuse Riiklikus Väikeses Teatris etendub 20. sajandi esimese poole avangardisti Nikolai Erdmani makaaber komöödia, mis kõlab eriti päevakajaliselt just praegu. See toob esile nõukogude igapäevaelu absurdsuse, mida üks tegelastest tabavalt kirjeldab: „Praegusel ajal, kodanik Podsekalnikov, saab elus olles mõelda sellele, millest võib rääkida alles surnuna.“ Lavastus on täis ka teisi meeldejäävaid repliike nõukogude tegelikkuse süngete grimasside kohta. Valitsevat klassi kehastav kuller Jegoruška kuulutab: „Sõna pole varblane: lase ta lendu ja enam sa teda kätte ei saa. Nii et lase ta lendu, kätte sa teda ei saa, aga sinu püüavad nad kinni ega lase enam kunagi lahti“; ning: „Inspiratsioon tuleb alles pärast käsu saamist!“

Väärib märkimist, et luba „Enesetapu“ lavastamiseks ei antud autorile tema eluajal, kuigi teost imetlesid Vene teatrimõtte ja -praktika suured meistrid Konstantin Stanislavski ja Vsevolod Meyerhold. Ometi ei juhtunud tol ajal kõige hullemat, mis oleks võinud juhtuda. Võib-olla päästis näitekirjaniku elu Stalini mõnevõrra üleolev kommentaar, mis on jäädvustatud kirjas K. Stanislavskile: „Üsna tühi ja isegi kahjulik komöödia.“

„Enesetapuga“ ei räägi Gabrielė Tuminaitė nõukogude tegelikkusest, vaid tänapäeva elust ja ühiskonnast, mida ründavad populism ja propaganda. Tegevus toimub ühiskorteris, kus Semion Podsekalnikov (näitleja Daumantas Ciunis) elab koos naise ja ämmaga. Ta on töötu logeleja, kes ei tea, kes ta on ega mida oma eluga peale hakata. Ühel päeval otsustab ta pärast naisega maksavorsti üle vaidlemist endalt elu võtta. Naine, ämm ja naaber püüavad teda sellest loobuma veenda, kuid paljudele on tema enesetapust kasu. Üks õhutab teda surema ühiskonna nimel, teine enda nimel, kolmas kunsti nimel ja neljas religiooni nimel. Kaval naaber kogub juba matuseraha, kui Podsekalnikov taipab äkitselt, et tal pole vähimatki tahtmist surra. Ta hakkab mõtisklema nii elu kui ka surma üle.

Lavastus on tulvil satiiri ja farsilikku huumorit, ent mõtiskleb ühtlasi elu mõtte ja inimese surelikkuse üle eksistentsialismile omasel viisil. Kas selline teema sobib lavastusele ühiskonnas, mis võitleb enesetappude vastu? Loominguline meeskond usub, et kindlasti. „Peamine teema ei ole enesetapp; see ei räägi inimese surmast ega allakäigust. Püüame luua neile inimestele oma maailmad. Millised nad on? Grotesksed, värvikad ja huvitavad,“ ütleb lavastuses kaasa tegev Agnė Šataitė. Paradoksaalsel kombel võib naer satiiris või mustas komöödias olla tõhus vastumürk depressiivsetele mõtetele ja hingelisele masendusele.