Madagaskar

Publiku väga armastatud „Madagaskari“ on Vilniuse Riikliku Väiketeatri laval mängitud juba kaks aastakümmet. Lavastuse edu taga on eelkõige intrigeeriv süžee, leidlikud olukorrad ja meisterlik dialoog, mis on kirjutatud 20. sajandi esimese poole autentses keeles. Lavastus põhineb nüüdseks laialt tuntud leedu näitekirjaniku Marius Ivaškevičiuse näidendil, mis kujutab Leedut originaalsel, eneseiroonilisel ja intellektuaalsel moel ning avab leedulaste autentse vaate iseendale ja maailmale.

Selle Leedu utoopiatest kõneleva teose tarvis „leidis“ autor ainulaadse, legendaarse kuulsuseta tegelase 20. sajandi esimesest poolest: geograafi, ränduri, geopoliitiku ja ühiskonnategelase Kazys Pakštase, keda kutsuti „ministriportfellita propagandaministriks“, „vaba Euroopa eest võitlejaks“, „Odysseuseks“, „isamaaliseks keeristormiks“, „rahva heeroldiks“ ja „rahva apostliks“. Teda võrreldi ühiskonna- ja kultuuritegelase J. A. Herbačiauskase, filosoof S. Šalkauskise ja isegi USA presidendi A. Lincolniga. Leedu saatust tajudes nägi ta ette selle ümberasumist Aafrika riiki ja sinna „reservkodumaa“ rajamist.

Lavastaja Rimas Tuminas lavastuse esimeses osas, mis publiku südamest naerma paneb, on tähelepanu keskmes peamiselt Kazimieras Pokštas (näitlejad Tomas Rinkūnas ja Ramūnas Cicėnas) ning tema pöörane idee „koondada leedulased massiliseks väljarändeks“ Aafrikasse. Teises osas kuulub suurem roll Salėle (näitleja Indrė Patkauskaitė) ja tema traagilisele saatusele; tema prototüüp on tundlik poetess Salomėja Nėris. „Madagaskar“ näib S. Nėrise müüti ümber jutustavat, muutes Salė utoopilise K. Pakštase võrdväärseks. Teises osas kajavad vastu ka S. Dariuse ja S. Girėnase juhitud „Lituanica“ allakukkumine, samuti sõda ja okupatsioon.

Lavastuses mainitakse ka teisi ajaloolisi isikuid, nende seas kirjanik V. Mykolaitis-Putinase õpilast ja S. Nėrise sõpra Emilija Kvedaraitėt ning tuntud leedu päritolu prantsuse kirjanikku ja diplomaati O. Milašiust (Oscar Milosz), Nobeli preemia laureaadist kirjaniku Č. Milošase nõbu. Lavastaja R. Tumina sõnul on teatri loomisel kõige olulisem leidlikkus – mitte nuputada, kuidas lavastada üht või teist stseeni, vaid leidlikkus iseeneses. See võimaldab teatril sündida ükskõik kus. Teatris peaks publik tundma end justkui pidustustel ja nautima tähenduste kihilisust, tajudes samal ajal, et pidu pole igavene ja saab kord läbi.