Olen ainus, kes pääses

„Kui maailm lõppes, jäid neli naist üksi. Pole selge, kus nad asuvad. See võib olla puhastustuli. See võib olla teater. See võib olla maailm, mis jäi alles pärast katastroofi. Paik elu ja surma vahel. Või ehk pole see üldse paik, mida me ära tunneksime. Vastus pole oluline. Oluline on see, et nad on siin. Nad ei tea täpselt, mis juhtus. Nad ei tea, kas peale nende endi on veel midagi olemas. Nad mäletavad oma eelmist elu, kuid pole selge, kui palju nende mälestustest on tõeline ja kui palju pärineb kujutlusvõimest, moonutatud kogemusest või katsest säilitada maailma, mida ei pruugi enam olemas olla. Ometi käituvad nad nii, nagu oleks see maailm alles. Nad räägivad. Ootavad. Vaidlevad. Mäletavad. Naeravad. Kehtestavad reegleid. Kordavad end. Teevad mitmesuguseid asju. Sellest, mis on alles, püüavad nad luua mingisugust korda. Ikka ja jälle ehitavad nad maailma uuesti üles, et nad ei peaks tunnistama, et see on kadunud. See ei ole lavastus katastroofist. See on lavastus inimestest, kes elavad pärast katastroofi, kuid tahavad ikka elada nii, nagu poleks seda kunagi juhtunud. Ühine ärevus, tunne, et ühiskond ja tsivilisatsioon lagunevad. Lavastus ei uuri katastroofi ennast, vaid inimeste võimet sellega kohaneda. Kuidas elada maailmas nii, nagu me ei märkaks, et see põleb? Kuidas naerda, rääkida ja vaielda igapäevaelu pisiasjade üle, kui tunneme sügaval sisimas, kui habras on süsteem, milles elame? Kuidas muutub katastroof igapäevaeluks? Ja kui kaua suudab inimene elada, teeseldes, et midagi ei toimu? Neli naist loovad järelejäänust ikka ja jälle uue maailma. Ent see ei pruugi olla maailm, mida me ära tunneme. See võib olla killustatud, moonutatud, absurdne. Asjad võivad muutuda millekski, mida nad pole kunagi olnud. Kehast võib saada ruum. Lavastusest saab radikaalne akt: teater, mis ei tegele tootlikkuse, vaid ellujäämisega. Mitte loo jutustamine, vaid inimeste püüd mitte hulluks minna. Mitte maailma taastamine, vaid katse veenda end, et maailm on ikka olemas. Neli naist loovad oma reaalsuse oma endise elu riismetest,“ ütleb lavastaja ja kunstnik Artūras Areima. Ühe olulisima nüüdisdramaturgi Caryl Churchilli (sündinud 1938) näidend *Escaped Alone* (2016) on nelja naise vestlus tänapäeva maailmast ja ohtudest, mis võivad olla tõelised või kujuteldavad. Ehkki näidend on kirjutatud kümme aastat tagasi, on Churchilli teos eriti päevakajaline, sest käsitleb praeguste hirmudega seotud teemasid: kliimakriisi, sotsiaalset eraldatust ning poliitilist ja psühholoogilist ebastabiilsust. Briti näitekirjanik, kelle looming uurib võimu kuritarvitamist ja naiste püüdlusi tegutseda meeste domineeritud süsteemides, pöördub selles näidendis inimliku abituse poole. Lavastaja otsustab rääkida raskustest huumoriga ning kutsub publikut astuma sammu tagasi ja vaatama iseennast kõrvalt. Praegusel raskel ajal Leedu ja kogu maailma jaoks — keset sõdu ja pingelist geopoliitilist olukorda, globaalsest soojenemisest ja saastest tulenevaid ökoloogilisi ohte ning digimaailma põhjustatud riske — kutsub lavastus publikut mõtisklema…