Suvine puhkusehullus

„Maailm on raamat, millest olen kõige rohkem õppinud,“ kirjutas Carlo Goldoni, üks Itaalia draama suurimaid meistreid. Tema loomingus sädeleb ja pulbitseb see maailm erakordse jõuga inimeste, nende vestluste ja argiste olukordade kaudu. Luues lihtsaid, ehedaid, veenvaid ja ligipääsetavaid lugusid, kujutab Goldoni inimsuhteid seestpoolt, avades nende kõik varjundid ja muutes need maailma enda metafooriks. Kaheksateistkümnendal sajandil, mil tulevikuväljavaateid varjutas ebakindlus ja ühiskonda läbis seletamatu julmus, valitses tunne, et Euroopat ootab peagi pöördepunkt, mis muudab ühiskonna palge igaveseks. Goldoni on sügavalt inimlik autor, kes suudab inimesi armastuse ja soojusega ümbritseda ka siis, kui neid teravalt kritiseerib. Oma loomingus ületas näitekirjanik oma aja piirid, tabades tänapäeva inimese seisundit ja teda vaevavaid muresid. Ta tõstis esile naiste tähtsust, kes seadsid kahtluse alla nende ühiskonnas juurdunud traditsioonilise rolli. See meisterlikkus avaldub hiilgavalt tema suures „Puhkuste triloogias“, mis koosneb kolmest näidendist: „Suvine puhkusehullus“, „Suvepuhkuse seiklused“ ja „Tagasitulek suvepuhkuselt“. Sel sügisel toob lavastaja Gabrielė Tuminaitė Valstybinis Vilniaus mažasis teatris lavale triloogia esimese näidendi „Suvine puhkusehullus“. Livorno. Tegelased valmistuvad palavikuliselt maamõisatesse sõitma. Esiplaanil on Leonardo armukadedus oma kihlatu Giacinta vastu, kellele teeb kurameerides tähelepanu ka noor Guglielmo. Meeleheitlikus tuhinas eiravad nad nii rahalisi kui ka moraalseid piire, olles edevusest haaratud. Nad loodavad, et kui nad mõisatesse sõidavad, saavad nad selles maagilises „mujal“ teoks teha iseenda ning probleemid, mille eest nad põgenevad, lahenevad iseenesest. Peagi saab aga selgeks, et probleem on palju sügavamal: nad ei oska oma elu üldse juhtida ning see tormab otse kuristiku poole. Tegelaste meeleolu kõigub lakkamatult ärevuse, armukadeduse, vihapursete ja ärrituse vahel, näidendi tempo aina kiireneb ning energia kasvab hullumeelsuseni. Otsekui sellest massilisest evakueerumisest vaevatuna jätavad nad maha oma kodud – oma teatri –, mis jäävad risustatuks, rüüstatuks ja laastatuks, ning kiirustavad mujale, kuhugi „paremasse“ paika, lootes saada selleks, kelleks neile on lubatud: andekamaks, kaunimaks ja laiemalt tuntuks.