Enesetapp

„Kuldse lavaristi“ auhinnad. VMT näitleja Agnė Šataitė pälvis „Kuldse lavaristi“ (2014) Serafima Iljinitšna peaosa eest lavastuses „Enesetapp“ ning Severiutė peaosa eest lavastuses „Onud ja tädid“ (lavastaja G. Tuminaitė). VMT näitleja Tomas Rinkūnas esitati „Kuldse lavaristi“ kandidaadiks (2014) Kalabuškini kõrvalosa eest lavastuses „Enesetapp“.

Vilniuse Riiklikus Väikeses Teatris: 20. sajandi esimese poole avangardisti Nikolai Erdmani õudusttekitav ja eriti tänapäeval aktuaalne komöödia. See toob esile nõukogude igapäevaelu absurdsuse, mille võtab tabavalt kokku üks tegelastest: „Praegusel hetkel, kodanik Podsekalnikov, võite elus olles mõelda kõigest, millest tahate, aga öelda saate seda alles surnuna.“ Näidend on täis teisigi meeldejäävaid repliike nõukogude tegelikkuse grotesksete külgede kohta. Üks tegelane, valitsevat klassi kehastav kuller Jegoruška, kuulutab: „Sõna pole varblane: kui oled selle kord lendu lasknud, ei saa sa seda enam kinni püüda. Nii et lase ta lendu ja sa ei saa teda kätte – aga nemad püüavad su kinni ega lase sind enam lahti.“ Ja: „Inspiratsioon saabub alles pärast korralduse saamist!“

Tasub märkida, et luba „Enesetapu“ lavaletoomiseks ei antud autorile tema eluajal, kuigi teost imetlesid Vene teatrikunsti teooria ja praktika suurmeistrid Konstantin Stanislavski ja Vsevolod Meyerhold. Ometi ei juhtunud kõige hullemat, mis oleks võinud juhtuda. Võib-olla päästis näitekirjaniku elu Stalini pooleldi põlglik märkus, mis on talletatud kirjas K. Stanislavskile: „Üsna sisutühi ja isegi kahjulik komöödia.“

„Enesetapuga“ ei räägi Gabrielė Tuminaitė mitte nõukogude elust, vaid tänapäeva tegelikkusest ja nüüdisühiskonnast, mida ründavad populism ja propaganda. Tegevus toimub ühiskorteris, kus elab Semyon Podsekalnikov (näitleja Daumantas Ciunis) koos oma naise ja ämmaga. Ta on töötu logeleja, kellel pole aimugi, kes ta on või mida ta oma eluga peale hakkab. Ühel päeval otsustab ta pärast naisega maksavorsti pärast tülitsemist end tappa. Naine, ämm ja naaber püüavad teda ümber veenda, kuid paljud leiavad, et tema enesetapp oleks neile kasulik. Üks õhutab teda end ühiskonna nimel tapma, teine enda, kolmas kunsti ja neljas religiooni nimel. Kaval naaber kogub juba matuseraha, kuid Podsekalnikov taipab äkitselt, et tal pole vähimatki soovi surra. Ta hakkab mõtisklema nii elu kui ka surma üle.

Näidend on täis satiiri ja farsse, ent kutsub ühtlasi üles žanrile omasele eksistentsialistlikule mõtisklusele elu mõtte ja inimese surelikkuse üle. Kas enesetapust rääkiv näidend on sobiv ühiskonnas, kus tehakse tööd enesetappude ennetamiseks? Loominguline meeskond on veendunud, et on. „Põhiteema pole enesetapp; see ei räägi inimese surmast ega allakäigust. Püüame luua nende inimeste maailmad. Millised nad on? Grotesksed, värvikad ja huvitavad,“ ütleb näidendis kaasa tegev Agnė Šataitė. Paradoksaalsel kombel võib naer satiiris või mustas komöödias olla tõhus vastumürk masendavatele mõtetele ja hingelisele rusutusele.