Trukdis

„Trukdis“ — mis juhtub siis, kui inimene hakkab järgima oma tundlikkust ja intuitsiooni maailmas, kus kõigel on oma reeglid, selged ootused ja olemise põhimõtted? Selle küsimuse tõstatab üks noorema põlvkonna silmapaistvamaid ja köitvamaid teatrilavastajaid Justinas Vinciūnas, kes pälvis 2025. aastal Kuldse Lavaris­ti auhinna parima uue tulija kategoorias. Tema loomingulise käekäigu hulka kuuluvad kaks Nobeli kirjanduspreemia laureaatide teostel põhinevat lavastust, Aafrika dramaturgial põhinev lavastus ning ajakirjanduslikul kroonikal põhinev teos.

Lavastus valmis uurimistöö käigus, mis käsitles üht Taani kirjanduse kõige omanäolisemat häält, Tove Ditlevsenit, ning tema romaani „Näod“ (1968) motiive. Need olid loominguliseks lähtepunktiks ja nende teemad kujundasid lavastuse dramaatilise selgroo.

Tegevuse keskmes on Lisė Mundus, ümbritsevast tegelikkusest kurnatud kunstnik. Tundes, et teda ümbritsev maailm hakkab kõikuma ning läheneb oma konkreetsuses absurdsuse piirile, hakkab Lisė otsima pragu — ruumi, kus „keegi olemise“ pinge annab teed igatsetud rahule: piisav olemisele ilma pideva hinnangu ja teise inimese teadvuse surve all olemata. Kuid iga samm vabaduse poole on seotud hinnaga. Ja enamasti maksab selle hinna sinu kõrval olev inimene.

Selles lavastuses saavad romaani tegelased suveräänsuse: nad ei ole enam seotud „Näod“ süžeega, satuvad erinevatesse olukordadesse või jagavad mõtteid, mida romaan näib ütlemata jätvat. Seetõttu on lavastus üles ehitatud mängule, milles tegelane astub oma sõnade piiridest välja. Romaani autobiograafiline laad hägustab samuti piiri autori ja tema loodud tegelase vahel. Sellest sai lavastuse nurgakivi, kus piir tegelase ja esineja vahel on nähtavalt määratlemata.

Need põhimõtted kutsuvad looma kummalist teatrikeelt, mis põhineb peaaegu täielikult igapäevastel olukordadel ning näib kutsuvat meid märkama vabaduseigatsust, mis peitub näilise tegelikkuse all. „Trukdis“ kutsub publikut arutlema: mis hinda tuleb maksta oma isikliku tõe põhimõtetele truuks jäämise eest? Kas oma tundlikkuse usaldamine on loov või hävitav jõud? Ja lõpuks — kas see, mis näib meis takistusena, võib olla võimalus taas süüdata elukirg, mille oleme kusagil teel kaotanud?