Pääsenud üksi

„Kui maailm lõppes, jäid neli naist üksi. Pole selge, kus nad asuvad. See võib olla puhastustuli. See võib olla teater. See võib olla maailm, mis jäi alles pärast katastroofi. Paik elu ja surma vahel. Või pole see ehk üldse paik, mida me ära tunneksime. Vastus pole oluline. Tähtis on see, et nad on siin. Nad ei tea täpselt, mis juhtus. Nad ei tea, kas peale nende endi on veel midagi alles. Nad mäletavad oma endist elu, kuid pole selge, kui palju nende mälestustest on päris ja kui palju pärineb kujutlusvõimest, moonutatud kogemustest või püüdest säilitada maailma, mida ei pruugi enam olemas olla. Ometi käituvad nad nii, nagu oleks see maailm alles. Nad räägivad. Ootavad. Vaidlevad. Mäletavad. Naeravad. Kehtestavad reegleid. Kordavad end. Teevad mitmesuguseid asju. Püüavad sellest, mis alles on, mingisuguse korra luua. Nad ehitavad maailma ikka ja jälle üles, et nad ei peaks tunnistama, et see on kadunud. See ei ole näidend katastroofist. See on näidend inimestest, kes elavad pärast katastroofi, kuid tahavad ikka elada nii, nagu poleks seda kunagi juhtunud. Kollektiivne ärevus, tunne, et ühiskond ja tsivilisatsioon lagunevad. Näidend ei uuri katastroofi ennast, vaid inimeste võimet sellega kohaneda. Kuidas elada maailmas nii, nagu me ei märkaks, et see põleb? Kuidas naerda, rääkida ja vaielda igapäevaelu pisiasjade üle, tundes samal ajal sisimas, kui habras on süsteem, milles elame? Kuidas muutub katastroof igapäevaeluks? Ja kui kaua suudab inimene elada teeseldes, et midagi ei toimu? Neli naist loovad allesjäänust üha uuesti maailma. Kuid see ei pruugi olla maailm, mille me ära tunneme. See võib olla killustunud, moonutatud, absurdne. Asjadest võib saada midagi, mida nad kunagi polnud. Kehast võib saada ruum. Näidendist saab radikaalne akt: mitte tootlikkuse, vaid ellujäämise teater. Mitte loo jutustamine, vaid inimeste püüd mitte hulluks minna. Mitte maailma taastamine, vaid katse veenda end, et maailm on endiselt olemas. Neli naist loovad oma endise elu jäänustest omaenda tegelikkuse,“ ütleb lavastuse lavastaja ja kunstnik Artūras Areima. Ühe olulisima kaasaegse näitekirjaniku Caryl Churchilli (sündinud 1938) „Escaped Alone“ (2016) on nelja naise vestlus tänapäeva maailmast ja ohtudest, mis on päris — või ehk kujuteldavad. Ehkki Churchill kirjutas näidendi kümme aastat tagasi, on see tänapäeval eriti asjakohane, sest käsitleb praeguste hirmudega seotud teemasid: kliimakriisi, sotsiaalset eraldatust ning poliitilist ja psühholoogilist ebastabiilsust. Selles näidendis pöörab Briti näitekirjanik, kelle looming uurib võimu kuritarvitamist ja naiste püüdlusi tegutseda meeste domineeritud süsteemides, tähelepanu inimeste jõuetusele. Lavastaja otsustab raskustest rääkida huumoriga ning kutsub publikut sammu tagasi astuma ja end kõrvalt vaatama. Praegusel raskel ajal Leedu ja kogu maailma jaoks — sõdade ja pingelise geopoliitilise olukorra, globaalsest soojenemisest ja saastest tulenevate ökoloogiliste ohtude ning digimaailma põhjustatud riskide keskel — kutsub näidend publikut mõtisklema selle üle, mis…