Suvine pühadekihk

„Maailm on raamat, millest olen kõige rohkem õppinud,” kirjutas Carlo Goldoni, üks Itaalia draamakirjanduse suurimaid meistreid. Tema loomingus sädeleb ja pulbitseb see maailm erakordse jõuga inimeste, nende vestluste ja argiste olukordade kaudu. Luues lihtsaid, tõetruid, veenvaid ja arusaadavaid lugusid, kujutab Goldoni inimsuhteid seestpoolt, avades nende kõik varjundid ja muutes need maailma enda metafooriks. 18. sajandil, mil tulevikuväljavaated olid ebakindlad ja valitses seletamatu julmus, tajuti, et Euroopat ootab peagi pöördepunkt, mis muudab jäädavalt ühiskonna palet. Goldoni on sügavalt inimlik: ta suudab ümbritseda inimesi armastuse ja soojusega ka siis, kui neid teravalt kritiseerib. Oma loomingus ületas näitekirjanik oma ajastu piirid, tabades tänapäeva inimese seisundit ja muresid ning tuues esile nende naiste tähtsuse, kes seadsid kahtluse alla ühiskonnas juurdunud traditsioonilise rolli. Tema meisterlikkus avaldub kõige täielikumalt suurepärases „Pühade triloogias”, kuhu kuulub kolm näidendit: „Suvine pühadekihk”, „Puhkajate seiklused” ja „Pärast pühi tagasi”. Sel sügisel toob lavastaja Gabrielė Tuminaitė Valstybinis Vilniaus mažasis teatris lavale triloogia esimese osa „Suvine pühadekihk”. Livorno. Tegelased valmistuvad palavikulise kiirusega suvepuhkusele maavilladesse sõitma. Keskmes on Leonardo armukadedus oma kihlatu Giacinta vastu, kellele teeb kurameerides tähelepanu ka noor Guglielmo. Meeleheitlikus kiirustamises eiravad nad nii rahalisi kui ka moraalseid piiranguid, olles edevusest haaratud. Nad loodavad, et kui nad villadesse, sellesse maagilisse „mujale” jõuavad, leiavad nad iseenda ja probleemid, mille eest nad põgenevad, lahenevad iseenesest. Peagi saab aga selgeks, et probleem peitub palju sügavamal: nad ei suuda oma elu üldse juhtida ning kihutavad täiskiirusel kuristiku poole. Tegelased paiskuvad ärevuse, armukadeduse, vihapursete ja ärrituse vahel, tempo ei rauge hetkekski ning sündmused kulmineeruvad hullumeelsusega. Otsekui sellest massilisest põgenemisest vallatuna jätavad nad maha oma kodud – oma teatri –, mis jäävad segamini, rüüstatuks ja laastatuks, ning tormavad mujale, kus on „parem”, lootes saada selleks, kelleks neile on lubatud: andekamaks, kaunimaks ja laiemalt tunnustatuks.