Suvepuhkuse palavik

„Maailm on raamat, millest olen kõige rohkem õppinud,” kirjutas Carlo Goldoni, üks Itaalia draamakunsti suurimaid meistreid. Tema loomingus sädeleb ja pulbitseb see maailm erakordse jõuga inimeste, nende vestluste ja igapäevaste olukordade kaudu. Lihtsaid, siiraid, veenvaid ja kõigile arusaadavaid lugusid luues kujutab Goldoni inimsuhteid seestpoolt, avab need kõigis nende varjundites ning muudab need maailma enda metafooriks. 18. sajandil, mida varjutasid ebakindlad tulevikuväljavaated ja läbis seletamatu julmus, mil valitses tunne, et Euroopat ootab peagi ühiskonna nägu igaveseks muutev murrang, jäi Goldoni sügavalt inimlikuks: ta suutis inimesi armastuse ja soojusega ümbritseda isegi siis, kui neid teravalt kritiseeris. Oma ajast üle ulatuvas loomingus tabas näitekirjanik tänapäeva inimese olukorda ja teda vaevavaid muresid ning tõstis esile nende naiste tähtsust, kes seadsid kahtluse alla oma ühiskonnas juurdunud traditsioonilise rolli. Tema meisterlikkus avaldub imeliselt suurepärases „Suve triloogias”, mis koosneb kolmest näidendist: „Suvepuhkuse palavik”, „Suvepuhkuse seiklused” ja „Suvepuhkuselt naasmine”. Sel sügisel toob lavastaja Gabrielė Tuminaitė triloogia esimese osa „Suvepuhkuse palavik” lavale Valstybinis Vilniaus mažasis teatris. Livornos. Tegelased valmistuvad palavikulise kiiruga suvitama maavillades. Sündmuste keskmes on Leonardo armukadedus oma kihlatu Giacinta pärast, kellele teeb kurameerides tähelepanu ka noor Guglielmo. Meeleheitlikus ruttamises eiravad nad nii rahalisi kui ka moraalseid reegleid, olles edevusest haaratud. Nad loodavad, et kui nad maavilladesse – sellesse maagilisse „mujale” – sõidavad, leiavad nad eneseteostuse ning probleemid, mille eest nad põgenevad, lahenevad iseenesest. Peagi saab aga selgeks, et probleem peitub palju sügavamal: nad ei suuda oma elu üldse ohjata ning kihutavad täiskiirusel kuristiku poole. Tegelaste pendeldades ärevuse, armukadeduse, vihapursete ja ärrituse vahel, kiireneb näidendi tempo üha ning tegevus keerleb hullumeelsuse poole. Otsekui sellest massilisest evakueerumisest vallatuna jätavad nad oma kodud – oma teatri – segamini, paljaks röövitud ja laastatuks ning tormavad mujale, kus olevat „parem”, lootes saada selleks, kelleks nad on lubanud endil saada: andekamaks, kaunimaks ja tuntumaks.