Suvepuhkuse palavik

„Maailm on raamat, millest olen kõige rohkem õppinud,“ kirjutas Carlo Goldoni, üks Itaalia draama suurimaid meistreid. Tema loomingus sädeleb ja pulbitseb see maailm erakordse jõuga inimeste, nende vestluste ja igapäevaste olukordade kaudu. Lihtsaid, tõetruid, veenvaid ja hõlpsasti mõistetavaid lugusid luues kujutab Goldoni inimsuhteid seestpoolt, tuues esile nende kõik varjundid ja muutes need maailma enda metafooriks. 18. sajandil, mil tulevikuväljavaateid varjutas ebakindlus ja valitses seletamatu julmus ning oli tunda, et Euroopas on peagi toimumas pöördepunkt, mis muudab jäädavalt ühiskonna palet, jääb Goldoni sügavalt inimlikuks: ta oskab inimesi armastuse ja soojusega ümbritseda, kritiseerides neid samal ajal teravalt. Oma loomingus ületas näitekirjanik oma aja piirid: ta mõistis nüüdisaegse inimkonna olukorda ja seda vaevavaid muresid ning tõstis esile nende naiste tähtsust, kes seadsid kahtluse alla ühiskonnas kinnistunud traditsioonilise rolli. Tema meisterlikkus avaldub eriti suurepärases „Puhkuste triloogias“, kuhu kuulub kolm näidendit: „Suvepuhkuse palavik“, „Suvepuhkuse seiklused“ ja „Suvepuhkuselt tagasi“. Sel sügisel toob lavastaja Gabrielė Tuminaitė Vilniaus mažasis teatris lavale triloogia esimese osa „Suvepuhkuse palavik“. Livorno. Tegelased valmistuvad palavikuliselt maale suvilatesse suvepuhkusele sõitma. Esiplaanil on Leonardo armukadedus oma kihlatu Giacinta vastu, kellele püüab samuti kosja minna noor Guglielmo. Meeleheitlikus kiirustamises eiravad nad nii rahalisi kui ka moraalseid piire, olles edevusest haaratud. Nad loodavad, et kui nad suvilatesse, maagilisse „kuhugi mujale“ jõuavad, saavad nad inimestena teostuda ja probleemid, mille eest nad põgenevad, lahenevad iseenesest. Peagi saab aga selgeks, et probleem peitub palju sügavamal: nad ei suuda oma elu üldse juhtida ning tormavad täiskiirusel kuristiku poole. Tegelaste heitlikud meeleolud vahelduvad lakkamatult ärevuse, armukadeduse, vihapursete ja ärrituse vahel ning näidendi tempo aina kiireneb, hoog kasvab hullumeelsuseni. Justkui sellest massilisest evakueerumisest vallatuna jätavad nad maha oma kodud – oma teatri –, mis jäävad segamini, rüüstatuks ja laastatuks, ning kiirustavad mujale, paika, „kus kõik on parem“, lootes saada selleks, kelleks nad on lubatud muutuda: andekamaks, kaunimaks ja kuulsamaks.