Kuldõunapuu, veinikaev

„Kuldõunapuu, veinikaev” on üks kaunimaid ja populaarsemaid Leedu muinasjutte. See on võluline lugu vaeslapsest, keda rõhub kasuema. Nagu kõik sedalaadi muinasjutud, on see täis kurjuse põhjustatud takistusi: kuri nõid ja tema tütred piinavad tüdrukut, seades talle võimatuid ülesandeid, kuid võlujõudude abil pääseb lõpuks võidule headus ning loo lõpus saab vaeslaps vabaks ja abiellub noore kuningaga. Lavastuse loojatele pakub huvi võimalus kasutada visuaalteatri vorme, mis kuuluvad pigem kinno kui teatrisse. Kuigi muinasjutt sisaldab rohkesti rahvalaule ja riimvärsse, jutustab lavastus loo peamiselt piltide kaudu. Vaatajad näevad mitmesuguseid visuaalteatri võtteid, mis on olnud populaarsed juba Vana-Kreeka aegadest, sealhulgas panoraame, mürioramasid, dioraame, taumatroopi, võlulaternat, mürioramapilte ja varjuteatrit.

„Lavastasin seda muinasjuttu esimest korda harrastusteatriseltsis „Theatrical Initiatives” (esietendus: 18. detsember 1997). Kujundasin ka lavakujunduse. Toona lõi Vilniuse „Old Town Theatre” näitleja Dainius Vengelis, kes esitas seda ühemehe-marionetilavastust, selle põhjal oma diplomilavastuse, kui lõpetas 2009. aastal magistriõpinguid Leedu Muusika- ja Teatriakadeemias (kunstnik Neringa Keršulytė). Naastes selle muinasjutu juurde teatris „Lėlė”, ammutasin ainest mitmesajanditagusest nukunäitlejate kasutatud vaatemängude ja optiliste metamorfooside kogust (mehaaniline teater, dioraam, müriorama, moiré, Jaakobi redel, võlulatern ja muud). Neid vaatemänguvorme peetakse tänapäeval kino sünniloo osaks.” (lavastaja R. Driežis)