Lumekuninganna

Hans Christian Anderseni muinasjutt „Lumekuninganna“ on üks Taani jutuvestja tuntumaid teoseid ning sellest on saanud kogu maailmas lastekirjanduse klassika. Lugu Gerda teekonnast, et leida üles oma vend Kai, on lavastatud paljudes teatrites ja sellest on tehtud filmiversioone. Ehkki H. C. Anderseni „Lumekuninganna“ lavastati Vilniaus teatras „Lėlė“ teatris 1993. aastal (lavastaja ja kunstnik Vitalijus Mazūras), on lavastuse loojate algsed ideed ajendanud neid teose juurde tagasi pöörduma. Lavastaja Nijolė Indriūnaitė sõnul sisaldab Anderseni muinasjutt küsimusi, mis on olulised igale noore vaataja põlvkonnale: Mis on suhete alus? Kuidas mõista Elu ja Surma kohtumist? Kus peitub lootus, mida vajame uue suhtluskvaliteedi loomiseks? Need küsimused kerkivad esile muinasjutu peategelaste, õe Gerda ja venna Kai loos, kui lapsed kaotavad oskuse teineteist siiralt kuulata ning ei pööra enam tähelepanu lähedase kahtlustele ja valule. Gerda teekond Lapimaale – Lumekuninganna maale – oma venda otsima ja teda koju tooma on, nagu ütleb Nijolė Indriūnaitė, „uskumise ja armastuse hoidmise teekond lapse sisemaailmas“. „Sõnas „usk“ näeme kodeeritud viidet konkreetsele tegevusele, mis võib taastada sisemise rahu: „uskumine – ainult minemine“ [tikėjimas—tik ėjimas] – see tegevus hoiab Gerda edasi liikumas ega lase tal lootust kaotada,“ mõtiskleb N. Indriūnaitė, märkides, et lavastus pakub varjuteatri ja visuaalteatri vormidele rohkelt loomingulisi võimalusi ning võimaldab arendada assotsiatiivset ja avatud tähendusvälja. Näitlejad kasutavad varjuteatri põhimõtteid, mitmesuguse suurusega ekraane, projektsioone ja eri vormis ning eri tehnikas valmistatud nukke (paberist väljalõiked, nikerdatud tekstuurse pinnaga varjud), aga ka maske ja vormitud paberist esemeid. Lavakujundus lähtub filmikunsti esteetikale iseloomulikest põhimõtetest, sealhulgas eri kaadrite ja piltide montaažist ning liikuvate objektide väljendusrikkast dünaamikast. „Soovime, et meie noored vaatajad sukelduksid omapärasesse visuaalsesse maailma, mis on täis unenägude ja nägemuste pilte ning rullub lahti nagu mälestus,“ ütleb lavastuse kunstnik Aušra Bagočiūnaitė Paukštienė.