Lumekuninganna

Hans Christian Anderseni muinasjutt „Lumekuninganna“ on Taani jutuvestja üks tuntumaid teoseid ning sellest on saanud kogu maailmas lastekirjanduse klassika. Lugu Gerda teekonnast oma venna Kai leidmiseks on lavastatud paljudes teatrites korduvalt ja sellest on tehtud ka ekraniseeringuid. Kuigi H. C. Anderseni „Lumekuninganna“ lavastati Vilniaus teatras „Lėlė“ teatris 1993. aastal (lavastaja ja kujundaja Vitalijus Mazūras), ajendasid lavastuse loojate algupärased ideed selle teose juurde tagasi pöörduma. Lavastaja Nijolė Indriūnaitė sõnul tõstatab Anderseni muinasjutt küsimusi, mis on olulised igale noorele põlvkonnale: Millel suhted põhinevad? Kuidas mõista Elu ja Surma kohtumist? Kust leida lootust, mida vajame suhtluse uue kvaliteedi loomiseks? Need küsimused kerkivad esile loo peategelaste, õe Gerda ja venna Kai loos, kui lapsed kaotavad oskuse teineteist siiralt kuulata ning muutuvad lähedaste kahtluste ja valu suhtes tähelepanematuks. Gerda teekond Lapimaale – Lumekuninganna maale – oma venna leidmiseks ja koju toomiseks on Nijolė Indriūnaitė sõnul „teekond usu ja armastuse hoidmise poole lapse sisemaailmas“. „Sõnas „usk“ näeme viidet, mis on kodeeritud konkreetse tegevuse kaudu ja mille abil saab taastada vaimse rahu: „lihtsalt kõndimine“ [sõnamäng leedu keeles, kus usk seostub kõndimisega] – tegevus, mis viib Gerdat edasi ega lase tal lootust kaotada,“ mõtiskleb N. Indriūnaitė, märkides, et lavastus annab varjuteatrile ja visuaalteatri vormidele rohkelt loomingulist ruumi, võimaldades luua assotsiatiivse, avatud tähendusvälja. Näitlejad kasutavad varjuteatri võtteid; laval on eri suuruses ekraanid ning näidatakse projektsioone, mitmesuguse kujuga ja erinevates tehnikates valmistatud nukke (paberist väljalõikeid ja nikerdatud, tekstuurseid varje), maske ja paberskulptuure. Lavakujundus lähtub filmikunstile omastest põhimõtetest: eri kaadrite ja kujutiste montaažist ning liikuvate objektide väljendusrikkast dünaamikast. „Soovime, et noored vaatajad saaksid sukelduda erilisse visuaalsesse maailma, mis on täis unenägude ja nägemuste kujutisi ning rullub lahti nagu mälestus,“ ütleb lavastuse kunstnik Aušra Bagočiūnaitė Paukštienė.