Lumekuninganna

Hans Christian Anderseni muinasjutt „Lumekuninganna“ on üks Taani jutuvestja tuntumaid teoseid ning sellest on saanud maailmakirjanduse klassika lastele. Lugu Gerda teekonnast oma venna Kai otsinguil on lavastatud paljudes teatrites ja sellest on tehtud filmiversioone. Kuigi H. C. Anderseni „Lumekuninganna“ lavastati Vilniaus teatras „Lėlė“ teatris 1993. aastal (lavastaja ja kunstnik: Vitalijus Mazūras), on loovmeeskonna algsed ideed ajendanud neid selle teose juurde tagasi pöörduma. Lavastaja Nijolė Indriūnaitė sõnul tõstatab Anderseni muinasjutt küsimusi, mis on olulised igale noorele põlvkonnale: mis on suhete alus; kuidas mõista Elu ja Surma kohtumist; ning kust leida lootust, mida on vaja uue suhtluskvaliteedi loomiseks? Need küsimused kerkivad esile muinasjutu peategelaste, õe Gerda ja venna Kai loos, kui lapsed kaotavad võime teineteist siiralt kuulata ning muutuvad lähedase inimese kahtluste ja valu suhtes tähelepanematuks. Gerda teekond Lapimaale – Lumekuninganna maale – oma venda otsima ja teda koju tooma on Nijolė Indriūnaitė sõnul „teekond usu ja armastuse kasvatamiseks lapse sisemaailmas“. „Sõnas „usk“ näeme kodeeritud viidet konkreetsele tegevusele, mille kaudu saab taastada vaimse rahu: „usk – ainult minek“ [tikėjimas—tik ėjimas] on tegevus, mis kannustab Gerdat edasi liikuma ega lase tal lootust kaotada,“ mõtiskleb N. Indriūnaitė. Ta märgib, et lavastus annab varjuteatrile ja visuaalteatri vormidele märkimisväärselt loomingulist ruumi, võimaldades kujuneda assotsiatiivsel ja avatud tähendusväljal. Näitlejad kasutavad varjuteatri võtteid, eri suuruses ekraane, projektsioone, mitmes vormis ja eri tehnikatega valmistatud nukke (paberist väljalõikeid ning voolitud, tekstuurseid varje), maske ja vormitud paberist esemeid. Lavakujundus lähtub filmikunsti esteetikale omastest põhimõtetest: eri kaadrite ja kujutiste montaažist ning liikuvate esemete väljendusrikkast dünaamikast. „Soovime, et noored vaatajad sukelduksid ainulaadsesse visuaalsesse maailma, mis on täis unenägude ja nägemuste kujutisi, mis rulluvad lahti nagu mälestus,“ ütleb lavastuse kunstnik Aušra Bagočiūnaitė Paukštienė.