Lumekuninganna

Hans Christian Anderseni muinasjutt „Lumekuninganna“ on Taani jutuvestja üks tuntumaid teoseid ning sellest on saanud maailmakirjanduse klassika lastele. Lugu Gerda teekonnast oma venna Kai leidmiseks on korduvalt lavastatud eri teatrites ja ekraniseeritud. Kuigi H. C. Anderseni „Lumekuninganna“ lavastati Vilniaus teatras „Lėlė“ teatris 1993. aastal (lavastaja ja kunstnik Vitalijus Mazūras), on loojate algsed ideed inspireerinud selle teose juurde naasma. Lavastaja Nijolė Indriūnaitė sõnul kätkeb Anderseni muinasjutt küsimusi, mis on olulised igale noorele publikupõlvkonnale: Mis on suhete aluseks? Kuidas mõista Elu ja Surma kohtumist? Kus peitub lootus, mida on vaja uue suhtluskvaliteedi loomiseks? Peategelaste, õe Gerda ja venna Kai loos kerkivad need küsimused esile siis, kui lapsed kaotavad võime teineteist siiralt kuulata ning lakkavad märkamast lähedase kahtlusi ja valu. Gerda teekond Lapimaale, Lumekuninganna maale, et leida oma vend ja tuua ta koju, on Nijolė Indriūnaitė sõnul „teekond usu ja armastuse kasvatamiseks lapse sisemaailmas“. „Sõnas „usk“ näeme kodeerituna viidet konkreetsele tegevusele, mis võib taastada vaimse rahu: „usk – minek“ – see tegevus kannustab Gerdat edasi ega lase tal lootust kaotada,“ mõtiskleb N. Indriūnaitė ning märgib, et lavastus annab varjuteatrile ja visuaalteatri vormidele palju loomingulist ruumi, võimaldades arendada assotsiatiivset ja mitmekihilist tähendusvälja. Näitlejad kasutavad varjuteatri võtteid, eri suurusega ekraane, projektsioone, eri kuju ja tehnikaga nukke (paberist väljalõikeid ning nikerdatud, tekstuurseid varje), maske ja paberkunsti objekte. Lavakujunduses lähtutakse filmikunsti esteetikale omastest põhimõtetest, sealhulgas eri kaadrite ja piltide montaažist ning liikuvate objektide väljendusrikkast dünaamikast. „Soovime, et meie noor publik sukelduks erilisse visuaalsesse maailma, mis on täis unenägude ja nägemuste pilte, mis avanevad nagu mälestus,“ ütleb lavastuse kunstnik Aušra Bagočiūnaitė Paukštienė.